Anu Raud: kõige õnnelikumat inimest kohtasin ma Ukrainas

Tekstiilikunstnik, akadeemik ja kirjanik Anu Raud. Foto: Marko Saarm

SELLE ilmselgelt ilmsi sõja ajal, surmade, kannatuste ja koleduste taustal meenus mulle kõige õnnelikum inimene, keda ma eales kohanud olen. See oli nimelt Ukrainas, seal, kus praegu sõda käib. Ta oli Karpaatia ukrainlane, hutsuul. See kohtumine leidis aset täpselt viiskümmend aastat tagasi, 1972. aastal, rahuajal.

KORD nooremana ja uljamana sai ette võetud pikem reis rahvakunsti praktika raames. See oli käsikäes Lvivi kunstiakadeemia õppejõududega Ukrainas. Rändasime hutsuuli küladesse, et selle kandi elulaadi, mustreid ja värve lähemalt näha ja tundma õppida. Minuga oli kaasas seitse üliõpilast, Lvivi grupp oli veidi väiksem. Aga tänu neile, kohalikele ukrainlastele, pääsesime me sellele elule nii lähedale.

Seal me siis seiklesime suurejooneliste laugjate Karpaatide vahel ja mäletada on tänaseni nii mõndagi. Uhked rikkalikud maalaadad Kosovos ja Kosmatšis suurte maalitud munade mägedega. Põsankadeks kutsusid nad neid rikkaliku ornamendiga kaetud veerevaid kunstiteoseid. Oli rikkalikult kohalikku toitu, sooje lambanahkseid veste, värviliste ristpistetega käterätte, mägikoskedest viltjaks uhutud pehmeid vaipu ja palju muud ilusat.