Täna, 14. märtsil tähistatakse Eestis emakeelepäeva ning Tallinnas Kadriorus presidendi kantselei ees on korraldatud suur ettelugemine: päikesetõusust päikeseloojanguni loeb enda valitud tekste peale presidendi ette enam kui seitsekümmend inimest. Teiste seas on Kadriorgu kutsutud Viljandimaal Raudnas elav tekstiilikunstnik ja kirjanik, akadeemik Anu Raud, kelle uus jutukogu on veel trükisoe.
Kuigi viimased nädalad on olnud rusuvad, püüab Anu Raud optimismi säilitada, jõudumööda raamatuid lugeda ning Anu Raua keskuse lõpliku valmimise nimel visalt tööd teha.
Rääkisime temaga juttu pühapäeval tema kodutalus Käärikul.
Anu Raud, rääkige palun veidi lähemalt oma äsja ilmunud raamatust "Kuue ruuduga aken".
Need jutud on autobiograafilised ning jaotatud peatükkideks. Üks peatükk on näiteks lapsepõlvest, üks õpetajast ja õpilasest ning on ka lorilood. Mis minu arvates on eriti tore – raamatu kujundas mu enda õpilane Kadi Pajupuu, kes ammutas selleks ainest värvilistest vaipadest.
Omal ajal kirjutasin jutte käsitsi, nüüd aga ikkagi arvutiga – trükimasinat ma enam ei kasuta. Märkmeid teen muidugi vahepeal käsitsi, aga kui juba kirjutama asun, siis ikka arvutiga.
Niimoodi on ta siis kokku pandud, et mõned jutud on võetud minu varasemast loomingust, aga päris palju on täitsa uusi jutte. Neis on ka natuke mängulisust ja etnomaterjaliga mängimist, näiteks Mulgi murret. Eks näis, kuidas raamat pärale jõuab lugejale.
Millised jutud teile uuest raamatust endale kõige rohkem meeldivad?
Ei oskagi neid niimoodi hinnata. Ehk jutt pealkirjaga "Valeühendus" on enda hinnangul üks viimase aja õnnestunumaid. Üks, mis on meeldinud nii teistele kui ka mulle endale ja on pärit varasemast ajast, on "Paadivaras" ja see on seotud mu isaga. Ta oli juba vana ja haige ning siis, kui ta ühel hetkel jaksas kuidagi jõe äärde minna, avastas ta, et tema paat on ära varastatud. See oli talle suur löök ja varsti pärast seda ta surigi.
Emakeelepäeval olete koos kümnete teistega kutsutud Kadriorgu osalema suurel ettelugemisel. Mis plaanid teil selleks on?
Jah, presidendi kantseleist võeti tõepoolest ühendust ning lähen kohale ka. Mõtlesingi siin ennist, mida seal lugeda, sest praegu on ju selline teistmoodi aeg, kui tundub, et mitte ühelgi asjal justkui pole mõtet. Siis tuli mulle meelde, kuidas ma koos õppejõudude ja üliõpilastega käisin Ukrainas Karpaatides praktikal, ning sellega seoses seik, et kohtasin seal kõige õnnelikumat inimest. Seejärel on mul kirjutatud luuletus "Paistu palve" ja loen ka selle. Ega muud oskagi inimene enam teha...
Nii et mälestused Ukrainast.
/nginx/o/2021/01/12/13573285t1h0363.jpg)