Imikuga sõjast pagemine ehk 2000 ränka kilomeetrit

Vita Lohvinova loodab peagi koos pisipoeg Timuriga Soome abikaasa juurde jõuda. Foto: Elmo Riig

Oksana, Sofiia ja Vita Lohvinova ning pisike Timur jõudsid nädal tagasi rohkem kui 2000 vaevarikka kilomeetri järel Eestisse Põhja-Sakala valda. Nad olid saabudes hirmunud ja ärevil. Kuus päeva hiljem, kolmapäeval, kui Sakala nendega Suure-Jaanis kohaliku ettevõtja Toomas Aavasalu kodus kohtus, olid nad rahunenud ja rõõmsad.

«Eestlased on meid siin suurepäraselt vastu võtnud. Oleme kõigile, kes on meid aidanud, väga tänulikud. Igatseme kodumaale, aga siin on praegu turvalisem,» sõnas Oksana Lohvinova, Sofiia ema, Vita ämm ja Timuri vanaema. Odessa lähedalt sadamalinnast Južnest otsustati pageda, sest seal pommitati, pidevalt olid õhuhäired ja olukord muutus aina pinevamaks.

Pommid ja komandanditund

«Nägime kuuendalt korruselt koduaknast, kuidas Mustal merel Jaapani ja Rumeenia laev õhku lendasid. Raketid ja pommid langesid linnale, pidime tihti varjendisse minema. Õhtul seitsmest hommikul kuueni oli komandanditund ning keegi ei tohtinud väljas liikuda,» kõneles Oksana Lohvinova.