Politsei soovitab vigastused fikseerida

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lõuna prefektuuri vägivallakuritegude teenistuse vanema Kalle Valli sõnul tuleks vägivallasündmusest politseile kohe teada anda hädaabinumbril 110 või kui vajatakse meditsiinilist abi, siis päästeteenistuse telefonil 112.

«Kuriteokoosseisu korral saab politsei alustada kriminaalmenetlust,» lausub ta ja lisab, et mida kiiremini juhtunust teada antakse, seda lihtsam on politseil abivajajat aidata.

Ohvril tuleks talle tekitatud vigastused fikseerida esimesel võimalusel. Isegi kui politseid ei taheta teavitada, tuleks seda teha traumapunktis või perearsti juures.

Kalle Valli sõnul ei pea igale politsei poole pöördumisele alati järgnema kriminaalmenetlus. «Koduvägivalla ohver peaks endale selgeks tegema, mida ta politseilt tahab ning millist abi ootab.»

Kui on alustatud kriminaalmenetlust ja naisel tekib kartus, et mehelt võib järgneda kättemaks, tuleb sellest politseile ka rääkida.

«Selle tõkestamiseks saab kasutada kriminaalmenetluse seadusest tulenevaid võimalusi, näiteks taotleda kohtult lähenemiskeeldu,» selgitab teenistuse vanem.

«Põhiline on see, et perevägivalla ohver teeks endale selgeks, kuidas edasi minna: kas koos vägivallatsenud mehega edasi elada ja loota, et inimene end muudab, või teha kardinaalseid muudatusi oma elukorralduses, näiteks vägivallatsejast lahku elama asuda. Selge, et sellised otsused ei ole kerged.»

Perevägivalla teod kvalifitseeritakse tavaliselt karistusseadustiku paragrahvi 121 «Kehaline väärkohtlemine» järgi. See näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles