Mis päästab Eesti seakasvatuse

Maaeluminister Urmas Kruuse Foto: Konstantin Sednev

OLEME viimastel nädalatel saanud lugeda sellest, et meie seakasvatajad on tegevust lõpetamas. Et hädas on ka kõige suuremad turuosalised ja toetused jõuavad sinna, kuhu need jõudma ei peaks. Mis oleks, kui jätaksime kõrvale meie põllumajanduse igipõlised, iga sektori sisesed Andreste ja Pearude kaikavedamised ning mõtleksime koos, mida me saame teha, et meie seakasvatus püsiks ja kodumaine liha meie laualt ei kaoks?

Seakasvatussektor on raskustes. Kuigi sealiha hinnad näitavad stabiliseerumise märke, on see üks vähestest sektoritest, kus hinnad püsivad tunduvalt madalamal, kui olid enne ­COVID-19 pandeemiat. Seda mõjutab üleilmsetel turgudel valitsev ebasoodne olukord, mille tõttu sealiha pakkumine Euroopa turul on suur. Samuti on seakasvatus üks enim sisseostetavast söödast ja selle hinnast mõjutatud sektoreid – sööda hind moodustab enam kui poole seakasvatuse kuludest. Arvestades, et teravilja hinnad püsivad kõrgel ja lisaks on kasvanud muud kulud, eelkõige energia hinnad, on sektori jätkusuutlikkus ja sissetulekud väga suure surve all.