Mis siis õieti juhtus? Algus oli ju ilus — mees oli hooliv ja armastav. Kuni tuli esimene jalahoop näkku. Nüüd istub Riina, noajälg kaelal, koduta ja tööta, Viljandi naiste varjupaiga diivanil ja üritab oma lugu sõnadesse panna.
Perevägivalla ohver: mul pole ju kuhugi minna!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tal on raske seda teha. Ta vaikib esiti pikalt ja püüab ennast koguda, kuid sõnu suust ei saa. Ta varjab näo kätega.
Tikk-takk, tikk-takk, loeb kell toaseinal valjult minuteid.
Viljandi naiste varjupaiga perenaine Marju Tuoppi tuleb Riinale (nimi muudetud) appi.
«Sa tulid kodust ära vana-aastaõhtul,» ütleb ta ettevaatlikult naise poole vaadates. «Teil oli pidu, kus oli ka tuttav oma perega.»
Riina noogutab.
«Peo edenedes kippus asi käest ära,» jätkab Tuoppi.
Nagu paljudel varasematel kordadel, oli Riina elukaaslane ja 10-aastase poja isa hakanud alkoholiuimas tüli norima. Seekord läks asi niikaugele, et mees haaras laualt noa ja ründas sellega elukaaslast. Tera riivas ohvri kaela, kuid õnneks suutis Riina selle käega eemale lükata. Muidu poleks teda enam meie hulgas.
Köögis vallandunud kisa kostis elutuppa, kus olid külaliste teismelised lapsed.
Siis ütles tuttav, kes oli juba enne tülitsejat keelanud: «Riina, lähme ära!»
Süüdistavad sõnumid
«Mees oli mind varemgi noaga ähvardanud, aga siis oli ta suutnud ennast ikka talitseda,» suudab Riina nüüd lõpuks sõna sekka öelda. «Alkoholi võttes on ta kogu aeg selline — siis on kindel, et tuleb kallale. Pole vaja isegi tüli ega nääklemist.»
Riina oli paar järgmist päeva sõbranna korteris. Too soovitas hädalisel politsei poole pöörduda ja oma lugu ära rääkida. Politseist juhatati Riina ohvriabi töötajate juurde, nood toimetasid ta omakorda naiste varjupaika.
«Mees jõi ilmselt järgmised päevad takkaotsa ja sõitis seejärel Soome. Ta käib seal tööl, ehitamas. Enne saatis mulle sõnumeid, aga need olid ropud ja süüdistavad. Ta arvab alati, et ma lähen kodust ära sellepärast, et tahan ringi tõmmata,» räägib Riina nukralt naeratades, pühkides samal ajal pisarat. «Ta ei saa aru, et just tema kallaletulek on põhjus, miks kodust põgenen.»
Kuigi mees läks Soome tööle, ei saa Riina koju naasta. Seda takistavad inimesed, kelle mees on majja valvuriks võtnud.
«Need on naised, noored naised,» ohkab Riina. «Tal on telefon nende numbreid täis. Kui pidu peetakse, on terve köök naisi täis. Ja katsu sa midagi kobiseda!»
Enne põgenemist õnnestus Riinal väikeses Viljandimaa külas paiknevast maakodust kaasa haarata üksikud rõivad, lapse kooliasjad ja dokumendid.
Ta on õnnelik nende vähestegi esemete üle. Varasematel kordadel on mees põletanud kõik Riinast ja pojast maha jäänud asjad.
Tagasi on Riina läinud aga sellepärast, et mujale pole minna. Kui naine kunagi mehe juurde maale kolis, müüs ta oma linnakorteri maha. Saadud raha eest pandi ühisesse elamisse kanalisatsioon ja veevärk. Ka mööbli, toidunõud ja muud isiklikud asjad viis naine uude koju.
«Neid ta mulle enam tagasi ei anna, ütleb, et pean kohtu kaudu küsima, kui suudan tema süüd tõestada,» ohkab Riina. «Aga ma juba tean, mis kaebamisest tuleks: see tähendaks aastaid kohtu vahet jooksmist, närvide ja raha kulutamist. Tal on terve küla täis joodikuid, kes on nõus raha eest minu vastu tunnistama. Ja kes garanteerib minu turvalisuse, kui ta pärast paari vangistusaastat või tingimisi karistuse saamist mulle kätte maksma tuleb?»
Sellepärast peidabki Riina ennast pojaga varjupaigas. Juba teist korda.
Kõneleja vakatab. Tekkinud vaikuses kostab taas, kuidas kell loeb elutoa seinal valjult minuteid.
Varjupaigas teist korda
Esimest korda toimetasid politseinikud Riina koos pojaga varjupaika kevadel.
«Vaatepilt oli üsna kole,» tunnistab abivajaja vastu võtnud Marju Tuoppi. «Silm oli sinine ja nägu üles pekstud. See sai tookord ka politseis fikseeritud.»
Riina tunnistab, et kardab oma elu pärast. Nii hulluks pole lugu varem läinud.
«Psühhoterror oli muidugi igapäevane: mõnitamine ja alandamine. Ja tõukamine,» tõdeb ta.
Sellest ajast, kui Riina mehega tuttavaks sai, on möödas kümme aastat. Naisel olid ka varasemast kooselust lapsed, kes praegu on juba täiskasvanud.
«Algus oli muidugi väga ilus, mingit probleemi polnud. Mees oli väga hoolitsev, saime hästi läbi,» meenutab naine. Aasta pärast tutvumist sündis nende ühine poeg.
«Pärast lapse sündi hakkas mees peale käima, et ma oma korteri maha müüksin ja läheksin tema juurde maale elama. Et hakkame üheskoos maja edasi ehitama,» kõneleb Riina. «Müüsingi siis korteri maha ja kolisime lastega maale — nad olid siis veel väikesed.»
Naine sattus võõrasse külla, kus elasid vaid mehe tuttavad.
Esimeste konfliktide tekkimiseni läks pool aastat.
«Ükskord tuli elukaaslane purjus peaga naabri juurest koju ja lõi mind jalaga näkku. Ma ei teagi, miks,» kõneleb Riina pominal. «Vanemad lapsed ehmatasid selle peale hirmsasti ja jooksid majast välja. Hiljem selgus, et nad olid kõndinud jala mitmekümne kilomeetri kaugusele vanaema juurde.»
Riinal õnnestus kutsuda politsei. Ta tegi kallaletungi kohta avalduse ja läks ema juurde pakku.
«Paari päeva pärast tuli mees mulle järele ja ähvardas noaga. Politseis oli tehtud talle vaid väike trahv ja seejärel lahti lastud.»
Naine katkestas tookord mehega suhtlemise ning jäi ema juurde. Hiljem andis linn talle sotsiaalkorteri ning ta leidis töökoha. Mitu aastat möödus nii, et ta ei kuulnud oma ründajast midagi.
Sotsiaalabi ei saa
«Ükskord kohtusime juhuslikult uuesti. Ta rääkis, et käib Soomes tööl. Arvasin, et inimene on muutunud,» jätkab Riina. Pool aastat käis ta nädalavahetuseti mehel maal külas ning siis kolis lastega sinna tagasi.
Kui naisel olid taganemisteed ära lõigatud, hakkas mees taas võimu näitama, norima, süüdistama ja armukadetsema. Mängu tuli ka füüsiline vägivald.
Lastele pole mees kallale läinud, kuid halbu ütlemisi on ette tulnud küll.
«Hiljem on neid äratulekuid olnud veel mitu. Aga nädala pärast on ta mu jälle pehmeks rääkinud. Ikka olen lootnud, et inimene paraneb,» tunnistab Riina. «Üks tagasimineku põhjus on ka see, et mul polegi kuhugi minna — raske on leida kohe tööd ja elamist. Ja laps peab ju iga päev koolis käima!»
Vahel on Riina elanud sõbranna juures. Ema juurde ei saa ta enam minna: hooldamist vajav vanur elab vanadekodus ning tema korter läks Riina sugulase laenu tagatisena panga valdusesse.
Kord põgenes Riina teise maakonda täiskasvanuks saanud tütre juurde, kes elas seal oma peiu vanemate juures.
«Sain üürilepinguga tema juurde sissekirjutuse ja sinna see lõpuks jäigi. Nüüdseks on tütar mujale kolinud, kuid minu sissekirjutus püsib selles korteris. Mees ei lasknud mind meie ühisesse koju enam sisse kirjutada,» selgitab hädasolija.
Seega on Riina nagu lindprii: elukohajärgsest omavalitsusest pole tal suure vahemaa tõttu võimalik sotsiaalabi küsima minna ning mujalt ta seda ei saa.
Marju Tuoppi tõdeb, et sama probleemiga on silmitsi seisnud teisedki abivajajad.
«Kui inimesel pole elukohta, pole tal võimalik ka abi saada — sotsiaaltoetusi jagatakse ju sissekirjutuse järgi,» nendib varjupaiga perenaine. «Selle saamiseks peaks inimene ametlikult elamispinna üürima, kuid tagatisena on tal vaja välja käia mitme kuu üüriraha. Sotsiaaltoetuste vajajatel niisugust võimalust paraku pole.»
Riina arvab, et see, kui ta oleks maakoju sisse kirjutatud, ei lahendaks olukorda. Vald võib talle elamiseks küll sotsiaalpinna anda, kuid tööd seal kandis ei leidu. Ja vägivaldse mehe läheduses ei tunneks naine ja laps end turvaliselt.
«Mees võib mind iga hetk kusagil varitseda ja rünnata,» räägib Riina. «Ümberkaudsetest inimestest sellisel puhul abi ei ole. Nad teadsid, mis meie kodus toimus, kuid keegi ei sekkunud. Nad kõik kardavad teda.»
Tähtis on leida töö
«Praegu proovime minna seda teed, et anname Riinale võimaluse elada koos pojaga mõni aeg Viljandi naiste varjupaigas. Kui ta leiab töökoha, saab ta otsida endale omaette elamispinna,» lausub Marju Tuoppi.
Riina poeg käib uues koolis, kus ta saab rahulikult õppetööd jätkata. See on tema lühikesel haridusteel juba kolmas õppeasutus.
«Laps peaks jääma niimoodi paika, et tal tekiks õppimises järjepidevus ja kindlad sõbrad,» tõdeb vestlust seni vaikides kõrvalt jälginud varjupaiga sotsiaaltöötaja Pille Kaljuver. «Muidu ta ei suudagi hiljem enam õppimisele keskenduda ja sõprusringkonda luua.»
Riina räägib, et tal on õmblejakutse. Elu jooksul on ta töötanud palju kokana ning teeninud puidufirmades. Põhitöö kõrvalt on ta aidanud naabritel aeda korras hoida ja teinud hooajatöid.
Maakodus elades Riina tööl ei käinud.
«Ma ei tohtinud tööle minna! Ma ei tohtinud üksi poodigi minna — see oli elukaaslase keeld. Olin kogu aeg kodus ja kui vaja, käisime temaga koos poes või linnas asju ajamas. Tema arvates on kõik naised, kes tööl käivad, needsamused,» selgitab ta.
Mees teenis Soomes tööl käies piisavalt raha, et pere toidulaua eest hoolitseda.
«Aga hõõrus seda mulle ka kogu aeg nina alla,» nendib Riina. «Ainuke raha, mida muudeks väljaminekuteks sain kasutada, oli lastetoetus. Selle eest ostsin pojale jalanõusid, rõivaid ja vihikuid.»
Praegu saadab Riina agaralt vastuseid kõigile töökuulutustele, mis silma jäävad, käib asutustes kohta küsimas ja uurib tuttavatelt. Kahjuks on aasta algus tööjõuturul raske — vabu kohti ei leidu.
Suuremast hädast aitab teda välja võimalus hooldada üht vanainimest, kes annab talle tasuks toitu. Naiste varjupaiga napis eelarves selleks paraku raha ei jätku.
Välismaa töö võimendab
Riina usub, et seekord ta enam koju tagasi ei lähe.
«Mingi lahendus peab kuskilt tulema,» sõnab ta vaikselt. «Need kallaletulekud muutuvad liiga tihedaks. Varem sain ikka aasta või kaks rahulikult olla, enne kui midagi suurt juhtus, nüüd kulub ainult paar kuud. Ja kõige hullem on see, et laps näeb ju kõike pealt ja kannatab samuti.»
Rahulik oli vaid siis, kui mees oli Soomes. Sealsesse töösse tekkis vahel aga mitme kuu pikkune paus. Iga kord, kui mees võõrsilt koju tuli, ootas Riina hinge kinni pidades, mis juhtuma hakkab.
«Viimasel ajal on paraku palju silma jäänud, et naiste vastu kasutavad vägivalda just need mehed, kes ei tööta Eestis,» nendib Pille Kaljuver. «Ei teagi, kas on põhjus selles, et nad tahavad ennast koju tulles uuesti maksma panna, või elavad välja oma tööpingeid ja alandusi. Igatahes soovivad mehed näidata, et neil on raha ja võimu.»
Mõistagi ei kehti eespool öeldu kõigi piiri taga töötajate suhtes. Ilmselt võimendab säärane elustiil osa inimeste halbu iseloomujooni.
«Need on mehed, kel on väga suur ego ja vajadus kellegi üle valitseda,» lausub Pille Kaljuver.
«Põhjused võivad tulla ka lapsepõlvest,» lisab Marju
Tuoppi. «Kui varjupaika sattunud naistega räägin ja küsin, millistest peredest nende mehed on pärit, siis selgub, et enamasti on nemadki kasvanud kodus, kus isa on olnud vägivaldne.»
Seega võib tekkida surnud ring: vägivalda näinud lastest sirguvad inimesed, kes hakkavad täiskasvanuna samuti säärast elustiili harrastama.
Sageli lähevad varjupaika sattunud naised oma meeste juurde tagasi lootuses, et nood oma käitumist muudavad. Varjupaiga töötajate tähelepanekut mööda ei ole seda peaaegu kunagi juhtunud.
«Kuni mees ei võta vastutust oma tegude eest, ei muutu midagi,» nendib Marju Tuoppi. Samas ei mõista ta koju naasnud naisi hukka, sest lõpliku otsuseni jõudmine nõuab igalt inimeselt omajagu jõudu ja aega.
Meie jutuajamise lõpul ütleb Riina, et loodab siiski elu paranemisele.
«Tuleb tegutseda. Kiiresti töö leida. Isegi see väike koht, mis mul praegu on, annab parema enesetunde,» ütleb ta. Ja peidab taas näo kätesse.
«Igaühel on õigus inimväärsele elule, kus ta saab rahulikult last kasvatada ning tunda ennast väärika inimese ja naisena,» täidab Pille Kaljuver nutuhoost tekkinud vaikuse. «Elu ei ole nii pikk, et lasta end kellelgi lihtsalt kolkida!»
Kui lahkun, alustab kellaseier juba järgmist mõtlikku õhtutundi. Ajanäitaja rühib oma vääramatus rütmis edasi: tikk-takk, tikk-takk...