Eestlastele on lõpuks emakeeles kättesaadav Oswald Spengleri juba peaaegu sajand tagasi kirjutatud suurteos «Untergang des Abendlandes» ehk meie keeli «Õhtumaa allakäik».
Mõtteid Spenglerist ja muustki
22. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paarkümmend aastat tagasi sattusin teoloogiaüliõpilasena lugema nimetatud teose eestikeelset refereeringut, mis oli ilmunud aastal 1940 sarjas «Elav Teadus». Loetu jättis mulle sügava mulje, mis on püsinud tänase päevani. Põhjus peitub tõsiasjas, et raamatus kirjeldatu teostub üllatavalt täpse stsenaariumi järgi sõna otseses mõttes meie silme all.
Ilmselt polnud Spengler kavandanud oma teosesse prohvetlikku mõõdet.
Ajaloofilosoofina ta lihtsalt uuris ja kõrvutas tuntumaid varaseid kultuure. Lühidalt öeldes võrdleb autor inimkultuure mis tahes elusorganismiga, mille elukäigule on omased kasv, õitseng, närbumine ja surm.
Enamik Spengleri kaasaegseid naeruvääristas nii «primitiivset» lähenemist. Oldi ju läänemaailmas enne kaht ilmasõda kindel õhtumaise kultuuriruumi täiuslikkuses ja igikestvuses. Isegi järgnevad tapatalgud pole suutnud kummutada paljude usku Euroopa parimusse.
Võõrandumine jätkub
Oswald Spengler peab iga kultuuri elueaks umbes tuhandet aastat. Õhtumaa on seega praegu loojangul. Euroopa ehk Läänemaailm sündis hääbunud Rooma seemnetest ja saavutas õitsengu ajastuga, mida nimetatakse gootikaks. Kõik järgnev, renessanss ja muu, on olnud kordamine ja nostalgitsemine.
Lõppjärgus jõuab iga kultuur tsivilisatsiooni staadiumi, mis on nüüd tinglikult kestnud paar aastasada. Loetlegem siinkohal kultuuri viimase faasi tunnused — nagu öeldud, on need planeedil Maa omased olnud kõigile teadaolevatele kultuuridele. Kes ei suuda alljärgnevaid näiteid mingil põhjusel kohandada tervele läänemaailmale — arvakem selle hulka tinglikult Ameerika, Euroopa ja Venemaa — võib silme ees hoida Eesti arengut.
Esimene tunnus on loodusest võõrandumine: maa tühjeneb inimestest. Nood lahkuvad järjest suurematesse linnadesse ehk tõmbekeskustesse. Selle tagajärjel tekivad maailmalinnad, nagu New York, London ja Moskva. Inimesed lähevad ikka selsamal põhjusel, miks läksid vanad roomlasedki: kõik näikse toimuvat seal, kus neid ei ole.
Kunagi olid maailmalinnad Teeba ja Babülon, Rooma ja Aleksandria, samuti Kesk-Ameerika mahajäetud džunglilinnad. Teadlased uurivad, miks need hüljati. Spengleri järgi oli see asjade loomulik käik. Varemed on kõik, mis on järele jäänud organismist, kes on läbi käinud oma loomuliku elutsükli — nagu rannal lebavad tühjad merekarbid.
Maailmalinnaga sünnib uus inimliik, Spengleri järgi die Masse. See on sama seltskond, kes tekitas Babülonis paabeli segaduse (Paabeli torn) ning nõudis Roomas panem et circenses — leiba ja tsirkust. Spengler ütleb, et nad on kaotanud sideme maaga ja rahvusega.
Nad ei tunne minevikku, neil ei ole tulevikku. Nad elavad ainult kitsas tänases päevas, arvestavad kõik ümber rahasse. Nad on kosmopoliitsed ja ateistlikud — veel elava kollektiivse olendi juba surnud osa. Nad on nagu kunagi aastatuhandete eest lagendikel ringi uidanud nomaadid, kellest hakkas kujunema kultuur. Nii ollakse mõnes mõttes tagasi alguses.
Perekonna kadumine
Aastasadu ja -tuhandeid perekondi loonud ja lapsi kasvatanud inimesed loobuvad sellest. Vana-Roomas oli kõnekäänd: nad abielluvad selleks, et lahutada ja lahutavad selleks, et abielluda.
Kui pole perekonda, ei ole enam ka lapsi. See oli nii Vana-Roomas, on meie kultuuris ja on Eestis.
Kui ei ole lapsi, siis ei ole ka neid, kes vanade eest hoolitseksid ja nad lõpuks mataksid. Vana-Roomas olid spetsiaalsed societas funeris’ed ehk matmisseltsid, kelle ainus tegevus oli matta oma liikmeid, sedamööda kuidas nad surid — matta sündsal viisil, muidu oleks nad raibete ja prahiga ühte auku aetud.
Viimase faasi üks tunnus on pühaduse kadumine. Kultuuri hääbudes kaotavad inimesed usu jumalasse või jumalaisse, kellesse nende esivanemad olid aastatuhandeid uskunud. Nii nagu Vana-Roomas jäid templid ja pühamud tühjaks ning vajusid varemeisse, on Lääne-Euroopas kirikutest saanud kõrtsid ja hotellid.
Tsivilisatsioon lõpeb tsesarismiga: võim koondub väheste kätte. «Suured võimukeskused maailmalinnades kehtestavad oma suva väiksemate riikide üle, nende territooriumi üle, nende majanduse üle, nende inimeste üle; kõik nad on ainult provints, objekt, vahend eesmärgi saavutamiseks, nende saatusel pole mingit tähendust asjade suure käigu jaoks.» (Lk 1098, Oswald Spengler, «Der Untergang des Abendlandes». München 2003)
Meenutuseks olgu öeldud, et need sõnad pandi kirja juba enne Esimest maailmasõda. Kirjeldus ühtib täielikult sellega, mis toimub praegu läänemaailmas.
Kaks võimalust
Oswald Spenglerit peetakse ajaloofilosoofiks. Tänapäeval on sellised tegelased harv nähtus: trend on spetsialiseeruda järjest kitsamalt, nii-öelda oma ala spetsialistiks. Paraku läheb nõnda kaduma tervikpilt.
Väikese Eesti üheks kõigi aegade andekamaks pojaks võib kahtlemata pidada Uku Masingut, kelle haare ulatus unustatud keeltest ja kultuuridest nüüdisaegse kvantfüüsikani. (Olen muide kohanud noori doktorihakatisi ja topeltkõrgharidusega kodanikke, kes ajavad ta segi Otto Wilhelm Masinguga. Nii palju siis haridusest ja haritusest.)
Et seda paljude meelest ehk jubedat juttu lõpetada, pakun mõtisklemiseks tsitaadi sellelt mehelt, kes elas vist küll paarsada aastat oma ajast varem.
Uku Masing ütleb: «Nõnda jääb mõtlevale või usklikule inimesele ainult kaks võimalust. Ta püüab kujutella elusolendeid, kes pärast teda asustavad maad, ja muutub ise selle kujutluse kaudu — või usub, et on pöördumis- ja arenemisvõimeline, et keegi on kord olnud Jumal ja seetõttu õieti iga inimene võiks olla Jumal. Nii võib ta pöörduda ning areneda.» («Meil on lootust», lk 236)