INTERVJUU ⟩ Kriisikomisjoni esimees: kui agressor teeb rahvusvaheliselt keelatud rünnaku, on selleks raske valmis olla

Lõuna-Eesti kriisi- komisjoni juhi Margo Klaosi sõnul peaks inimesed sõjalise rünnaku korral esmalt varjuma oma kodus. Foto: Päästeamet

Lõuna-Eesti regionaalse kriisikomisjoni esimees Margo Klaos sõnas Sakalale, et praeguste plaanide kohaselt võiks Eestisse jõuda 10 000 põgenikku, kuid see arv võib aja jooksul suureneda. Samuti vaatavad asutused Ukraina sündmustest tingitult üle seda, milline on Eesti valmisolek sõjaliseks rünnakuks.

Kriisikomisjon on arutanud muu hulgas saabuvate sõjapõgenike teemat. Kui paljude inimeste tulekuks Lõuna-Eesti maakonnad valmis on ning kui palju võiks tulla näiteks Viljandimaale?

Üleriigiline jaotus sõltub sellest, kui palju üldse sõjapõgenikke saabuda võib. Täpsemat jaotust pole praegu veel tehtud. Suurusjärk, millega esimese hooga arvestatakse, on umbkaudu 10 000 sõjapõgenikku, kes siis üle Eesti jagunevad, kuid see võib oluliselt suureneda.

Kas 10 000 kogu Eesti peale on selline hulk, milleks Lõuna-Eesti maakonnad on valmis?

10 000-ga ei ole Eestil kindlasti mingisuguseid probleeme. Väga paljudel nendest inimestest on siin lähedane, pereliige või sugulane ees ja nende jaotamisega ei teki olulisi probleeme.

Viljandimaale on intervjuu tegemise ajaks jõudnud vaid sellised põgenikud, kellel on siin lähedased ees ning kes suuremat abi pole vajanud. Milline on plaan nende inimeste vastuvõtmiseks, kellel pole kuhugi tulla?

Praegu käib üsna suur infokogumine selle kohta, kuhu saab esmalt ajutiselt majutada neid inimesi, kes vajavad siin elupaika.

Neile, kes peavad jääma siia pikemaks ajaks, aidatakse otsida alaline elupaik ja sinna juurde tuleb ka lasteaia- ja koolikohtade otsimine.

Kuidas see praktiliselt välja näeb? Kui inimene jõuab näiteks Eesti-Läti piirile, mis siis edasi saab?

Politsei- ja piirivalveamet teeb esmase piirikontrolli. Seal pannakse kõik kirja, et oleks teada, kes Eestis viibivad ning millist abi keegi vajab. Need, kel pole siin kedagi ees ja kes vajavad majutuskohta, suunatakse majutusasutustesse. Sellekohased kokkulepped on teinud sotsiaalkindlustusamet. Sealt edasi saab inimene ise endale alalise elukoha otsida või siis aitavad omavalitsus ja sotsiaalkindlustusamet.

Teabematerjal Ukraina kodanike võimaluste kohta Eestisse tulla ja siin viibida on kättesaadav kodulehel kriis.ee eesti, ukraina, inglise ja vene keeles.

Reaalset sõjalist ohtu Eestile praegu ei ole. Kui aga peaks tulema selline rünnak nagu Ukrainas, kas näiteks Viljandimaa on selleks valmis?

Kui agressor teeb rünnaku, mis on rahvusvaheliste konventsioonidega täiesti keelatud ehk rünnatakse tsiviiltaristut ja tsiviilelanikke teadlikult, siis selliseks rünnakuks on väga raske valmis olla.

Oleme teinud ettevalmistusi. Päästeamet sai selle aasta alguses enda peale ulatusliku evakuatsiooni planeerimise ja valmistame seda ette. Seni juhtis seda valdkonda politsei- ja piirivalveamet. Kui on vaja inimesi massiliselt ühest piirkonnast teise viia, mismoodi transport, vastuvõtmine ja inimeste paigutamine hakkaks olema, töö sellega käib.

Üle Eesti on väga palju teada neid kohti, kuhu inimesi saab evakueerida. Praegu lihvime plaani, et see oleks väga täpne ja kõik teaksid, mida tegema peab.

See, milliseid kohti saab kasutusele võtta, sõltub konkreetsest olukorrast. Võtame arvesse seda, et evakuatsioon ei segaks muud ühiskonnakorraldust. Väga paljud kavandatud evakuatsioonikohtadest on näiteks koolimajad, mis ilmselgelt teatud kriiside puhul peavad oma tööd jätkama. Aga on ka kriise, kus on võimalik neid kasutusele võtta. Praegu vaatame spordi- ja kultuurikeskusi, hotelle ja muid selliseid kohti. Ülevaade on juba olemas, aga teeme seda järjest täpsemaks.

Milline on Lõuna-Eesti ja Viljandimaa varjumiskohtade seis?

See on teema, millega ei ole sisuliselt ja süvitsi tegeldud. Võib öelda, et päris varjendeid Eestis ei ole. On küll kunagisest ajast alles jäänud ruume, mis on varjendina kasutusel olnud, aga praegu varjendite võrgustikke ega avalikke varjumiskohti pole. Eestis on tehtud põgus ülevaade varjumiskohtadeks sobivate hoonete ja rajatiste kohta, kuid kokkuleppeid nende kasutamiseks veel ei ole. Parema pildi saame alles siis, kuid oleme selle info koos omavalitsustega läbi töötanud.

Meil on nõukogudeaegsed jäänukid, millest paljud on üsna trööstitus seisus. Kas neist oleks ohuolukorras meile üldse kasu?

Viimane põhjalik ülevaatamine oli 1990-ndate alguses ja juba selleks ajaks oli pilt selline, et paljud neist ei ole enam kasutatavad, sest niiskuskahjustuste ja muu tõttu ei ole need inimestele ohutud.

Siis võeti vastu otsus, et neid ei hakata korras hoidma ja riiklikult jälgima. Et valdav osa neist oli seotud tööstusettevõtetega, siis on nad erastamisel erakätesse läinud. Riigiobjektidel olevaid on ülivähe.

Pärast esimest agressiooni Ukraina vastu arutati, kuidas Eesti on valmis sõjalisteks ohtudeks ja siis vaadati ka mingi osa neist kohtadest üle. Enamjaolt tõdeti, et neid ei saa kasutusele võtta. Küll aga on mõni neist selline, kuhu vajadusel on võimalik inimestel natukeseks ajaks sisse minna. Pikaajaliseks viibimiseks need ei ole kindlasti kasutatavad, sest seal pole näiteks ventilatsiooni. ​

Viimasel kriisikomisjoni koosolekul viitasite, et omavalitsused uuriksid välja oma territooriumil olevad potentsiaalsed varjumiskohad. Suhtlesin omavalitsusjuhtidega ja nemad ei saa päris täpselt aru, milliseid ruume nad saaksid varjumiskohana välja pakkuda. Milline ruum sobib varjendiks?

Päästeametile on antud üleriiklik vastutus varjumise korraldamise eest ning me alles hakkame koos omavalitsustega vaatama üle, millised on need kohad, mis sobivad avalikeks varjumiskohtadeks. Praeguseks oleme omavalitsustele seda teemat vaid põgusalt tutvustanud, kuid mitmed on juba aktiivselt hakanud kaasa mõtlema.

Ennekõike hakkame otsima selliseid hooneid ja rajatisi, mis ei ole spetsiaalselt selleks ette valmistatud, aga mis pakuvad piisavat kaitset, kui inimestel on vaja tänavalt kiiresti kuskile minna. Sellist kaitset pakuvad need hoonete osad, mis asuvad maa all, on betoonist ja ilma akendeta. Näiteks maa-alused parkimismajad, tunnelid, hooned, kus on korralik kelder ja muud säärased kohad.

Ehk et need ruumid ei pea olema ilmtingimata kahe meetri paksuste betoonseintega ja akendeta.

Päris selliseid kindlaid nõudeid me tõenäoliselt ette ei saa anda, sest siis on neid keeruline leida. See on oluline, et nad peaksid olema ilma akendeta. Ruume, kus aknaavad on vajalikul ajal õigesti suletud, on võimalik kasutada. Kõige tähtsam on see, et nad pakuksid esmast kaitset ja inimestel oleks turvalisem kui õues. Koht peaks olema maapinnast allpool, korralik betoonehitis ja vähemalt betoonlaed peaksid olema.

Varjumisel on põhisõnum see, et inimesed, kes on oma kodus või hoones, ei peaks minema välja teist kohta otsima. Üldiselt peaksid kõik varjuma selles ruumis, kus nad parasjagu viibivad ning hoones leidma võimalusel kas keldri või ilma akendeta ruumi. Mida madalamal korrusel, seda parem.

Seda ei tohi rünnakuolukorras tekkida, et inimesed tulevad kodust välja ja hakkavad otsima avalikke varjumiskohti. Niimoodi seavad inimesed ennast ohtu. Kavandatavad avalikud varjumiskohad on ennekõike mõeldud neile, kel ei ole võimalik kodus olles varju saada ning neile, kes on juba tänavatel.

Viimased paarkümmend aastat ei ole uutesse ehitistesse varjendeid tehtud. Kas teie meelest peaks uusi hooneid rajades tegema ka varjendeid või peaks riik neid eraldi ehitama?

Seda, et riik peaks eraldi varjendeid ehitama, ma praktilistel kaalutlustel ei toeta. Mõned aastad tagasi analüüsisime seda päris põhjalikult ja kaalusime, kas see peaks olema ehitistele ette nähtud ja jõudsime kahe olulise järelduseni.

Ehitamise kulu võib olla üsna suur ja see suurendab päris palju hoonete maksumust. Teisalt, kui me praegu sellega alustame, siis see võtab kümneid aastaid, enne kui me üldse kuskile jõuame. Kesklinnade tihendamist suurte objektidega tuleb järjest vähem ette ja suurem aktiivne ehitustegevus on juba möödas. Kui me nüüd hakkame seda tegema, ei pruugi me lähemate kümnete aastatega tulemust saavutada. See on üks peamisi põhjuseid, miks tehti otsus, et me pole ühiskonnana valmis sellist kulu ette võtma.

Vaadates seda, mis toimub Ukrainas, peab neid teemasid uuesti otsustama ja kaaluma. Iseenesest on täitsa mõistlik, kui tehakse uut avaliku kasutusega hoonet ja kavandatakse näiteks maa-alust parkimist, siis see parkla võiks olla tehtud selle mõttega, et seda saaks kasutada ka varjumiskohana.

Millal saame öelda, et meil on Lõuna-Eestis varjendid ja evakuatsioonikohad leitud ja plaan sõjaliseks rünnakuks paigas?

Riigil on esmased plaanid olemas, kuidas toimetada, evakueerida ja milliseid korraldusi anda ruumis varjumiseks.

Praegust olukorda arvestades saavad lõplikud plaanid ja täpsemad kaardid valmis palju kiiremini, kui nad muidu oleksid saanud. Muidu oli plaanis eeltööna osa asju ära teha selle aasta lõpuks, aga ilmselgelt lähevad need nüüd palju kiiremini käima.

Praegu on olulisim, et saaksime igale inimesele anda teada, kuidas tema ise saab kriisideks paremini valmis olla. Meie soovitus on valmistuda, et kriisiolukorras saaks iseseisvalt hakkama seitse päeva, kui ei toimi elutähtsad teenused või ei ole võimalik poest süüa-juua juurde tuua.

Mis evakueerimist puudutab, siis kindlasti ei saa kõik inimesed jääda lootma sellele, et riik neid evakueerib. Nagu ka praegu Ukrainas: esmalt leitakse koht lähedaste juures, maakodus või suvilas. Riigil ei ole sajale protsendile elanikele evakuatsioonikohti.

Näeme ka Ukraina puhul, et kõige rohkem mõjutatakse ja rünnatakse linnaelanikke. Muud piirkonnad ei ole vaenlasele strateegiliselt nii huvipakkuvad.

Juhised, kuidas sõjalise rünnaku puhul käituda, leiab nii «Ole valmis!» kodulehelt kui ka mobiilirakendusest.

Lõuna-Eesti kriisikomisjon

Lõuna-Eesti regionaalne kriisikomisjon on moodustatud kriisireguleerimisalase tegevuse koordineerimiseks päästeameti Lõuna päästekeskuse tegevuspiirkonnas.

Eestis on neli regionaalset kriisikomisjoni, kuhu kuuluvad iga regiooni riigiasutuste ja suuremate omavalitsuste esindajad. Kriisikomisjoni juhib regiooni päästekeskuse juht.

Viimase kahe aasta jooksul on kõik neli Eesti regionaalset kriisikomisjoni kogunenud COVID-19 viirusest tingitud olukorra lahendamiseks ja regionaalsete riigiasutuste koostöö koordineerimiseks peaaegu igal nädalal. Seoses Vene Föderatsiooni agressiooniga Ukrainas ja sellega kaasnevate laiemate mõjudega Euroopas on päästeamet saanud ülesande koordineerida tegevusi ja info jagamist kohalike omavalitsuste kriisideks valmisoleku suurendamiseks.

Alates 14. veebruarist on regionaalsed kriisikomisjonid kogunenud neli korda, et vahetada infot ja nõustada omavalitsusi kriisides hakkama saamiseks ja abi andmise võimekuse suurendamiseks.

Allikas: päästeamet