Kaks nädalat tagasi käisin suusatamas ja mõtlesin hoopis teisi mõtteid. Nüüd on minu peas peamiselt mure. Meedias töötades tundub, et nüüd ongi kõik halvasti – tuleb otsida varjendeid, varuda toitu, olla pidevalt hirmul. See on info, mida ajakirjanikud peavad praegu endast iga päev läbi laskma, isegi kui see meile ei meeldi.

Ei taha mõeldagi, mida peavad läbi elama ukrainlased või Eestis tööl olnud ukrainlased, kes suundusid, toidupakid kaasas, tagasi kodumaale. Kas see on ühesuunaline reis?

Kommentaarid