Vaba mõte ⟩ Suure Alo hiilgus ja langus

Kuigi Eesti muusikainimesed armastavad rääkida, kuidas kõik siinsed lauljad ja pillimehed on nagu üks suur pere (ja eks ta aja edenedes järjest rohkem seda olegi), olid Tartu muusikud pikki aastaid veidra külahullu staatuses. Ülikoolilinna juurtega bändid võisid pääseda telesse ja raadiosse ning võita koha kuulajate südames, kuid pealinna kunnide silmis olid nad ikka nagu suur kolme karvaga käsn vestluspartneri näos. Sa üritad silelihaste kärinal keskenduda sellele, et anatoomilisele viperusele mitte tähelepanu pöörata, aga avastad mõni minut hiljem oma teed jätkates, et just ainult seda teinud oledki. Üksiti pole sul halli aimugi, mis käsna omanikul sulle öelda oli. Kuna sa aga innukalt noogutasid, on üsna suur tõenäosus, et oled mingi häda endale kaela tõmmanud. Kujutan ette, et just sedasi tekkisid omal ajal ka need harvad kollaboratsioonid kilu- ja taaralinna artistide vahel.

Jah, Tartu on Eesti tarkuse häll, aga loomingulises plaanis on sellel Lõuna-Eesti linnakesel pisut tahumatu ja kasimatu boheemluse märk küljes. Starditingimused on seega pehmelt öeldes kehvad, kuid olude kiuste suudaks iga väljaspool pealinna elav eestlane une pealt üles lugeda paarkümmend Tartust pärit bändi ja artisti. Tõsi, ise endale tõenäoliselt teadvustamata, et tegu on just tolle linna puntidega. Eks ta ole, kui mu perekonnanimi oleks Hitler, eelistaksin ka mina end ainult eesnime pidi tutvustada.