Vaba mõte ⟩ Viha on kui keemiarelv

Hans Väre Foto: Elmo Riig

Lund on Eestis ju varemgi sadanud. Hea küll, viimastel aastatel mitte nõnda ohtralt kui tänavu. Aga vaevalt et vanastigi lumerohketel talvedel teehooldega lood tunduvalt paremad olid. Võib-olla ei pandud puudujääke lihtsalt nii palju tähele, sest autot nagunii enamikul polnud, hanges sumpamine tundus igati normaalne ja see, et buss tulemata jäi, oli märksa väiksem üllatus kui leida poest kilesinki. Kõnniteele valli lükanud sahamehele on kindlasti varemgi rusikat näidatud ja teemeistrile pahaselt helistatud. Ent sellist sõimu, millega nüüd nii ametlikke kanaleid kui erakontakte kasutades teehooldajaid üle valatakse, pole ette tulnud. Samuti on enneolematu, et juba mitmel korral on lõhutud teemasinaid ja töömehed on pidanud oma naha päästmiseks otseses mõttes põgenema. Mis siis nüüd teisiti on?

Väga paljudel on kõrini. Koroonast ja piirangutest. Sellest kuradi lumest ja jäledast jääst. Nendest teistmoodi mõtlevatest nõmedikest. Kõrgetest hindadest ja madalatest palkadest. Ilutulestikust ja laser-show’st. Sõjaohust ja terendavast majanduskriisist.

Ei olegi eriti vahet, millest. Mõnel on nii üle visanud, et ta viskaks lausa oma riigi ja lipu minema. Homne on ebakindel ja ebakindlus tekitab hirmu. Hirm aga on vihasäde. Keegi on süüdi. Keegi peab olema süüdi.