Saarmad toovad toitu jääaugust, siisikesed kõrgelt taevast

Veekogu looduslik ilme pole saar­male ülioluline. Tähtis on, kuidas istuvad­ kuivenduskraavid tema saagile ja ülejäänud elustikule. Foto: Karl Adami

Viimastel nädalatel olen tihti mõelnud, mis imeline vaatepilt meid mitmel pool tervitaks, kui vahepeal poleks kimbutanud sula ega tugev tuul. Kuuskedel ja mändidel oleks seljas kena valge kasukas ning noored kased kaarduksid lumekoorma all maad ligi. Ümbrus näeks välja nagu Lapimaal. Selle asemel on meile peaaegu iga nädal saadetud tuisku ja pehmet ilma. Sel on aga omad head küljedki: noored kased ei kooldu vastu maad, männi- ja kuusetipud ei murdu lume raskuse all ning katustele ei ­kogune ohtlikku massi.

Kuigi olen näinud juba palju talvi ­ja neid ka jäädvustanud, on tänavunegi pakkunud mitu ­üllatust. Nii ilmastikunähtustes kui karvaste ja suleliste käitumises. Näiteks polnud mul varem aimu, et osavad laululinnud pasknäärid suudavad peale hiireviu ­jäljendada kuldnokka, rasvatihast ning isegi ronka ja merikotkast.