Vaba mõte ⟩ Andke mulle voolikut!

Üllar Priks Foto: Erakogu

Nagu enamik mu mõtisklusi, saab seegi alguse kaugest lapsepõlvest. Otsapidi ulatub see nõukaaega, kuid et ma siis paljutki veel ei taibanud, ei saa ka suud täis võtta ja öelda, kui ilus või kole see parasjagu oli. Küll panin ma vanemate asjatamist kõrvalt jälgides tähele, et kommunism tegi inimesed leidlikuks.

Kõik läänelikud hüved ja tarbeesemed, millest siinpool raudseid kardinaid sitsivad hingelised ilma olid jäetud, tehti ühel või teisel moel järele või nuputati käepärastest vahenditest analooge. Kurat, ma olen isegi lõiganud välja šabloone tuntud välismaiste kaubamärkide logodega ning neid siis aerosoolvärviga riietele kopeerinud! Mu ema istus pool ööd üleval, et õmmelda pojale valmis natukenegi spordikotti meenutav aksessuaar, ja isa võttis oma spekulandist venna Poola päritolu kööginurgadiivani algosadeks, joonistas kilbid maha ning tegi oma kätega meie sööginurga tarbeks vaat et ilusama eksemplari. Kuna tollal tundus seadusevastane isegi välismaareisist mõtlemine, nautisime meie täiel rinnal vennasvabariike Lätit ja Leedut. Ühesõnaga, paratamatult lepiti vähesemaga, kuid võeti sellest vähesest maksimum.