Muu-uurija ⟩ Olümpiakiiver, sahk ja laperdavad põsed. 30-aastase pausi järel suuskadel

Üllar Priks
, reporter
Copy

Ma olen lameda maa kodanik. Mägesid on tore eemalt vaadata, aga mõte köiest kinni haarata ja end mööda kaljuseina üles vinnata toob vaimusilma ette potentsiaalse Darwini auhinna nominatsiooni. Samuti poleks ma elu sees omal algatusel läinud Huntaugu mäele ja nõudnud endale paari suuski, millega enesetappu sooritada.

Aga suusahullust naabrimees oli juba mitu nädalat jalalt jalale keksinud ja eputanud, kui maru on karges põhjatuules põsed laperdama tõugata. «Kas mina olen siis kehvem mees?» arutasin endamisi pahuralt.

Nüüd on tegu tehtud ja hing imekombel sees. Saan seiklustest teilegi pajatada.

Kohtun instruktorite Hillar Heina ja Tõnu Visnapiga Hunt­augu mäel Viljandi lumepargis kolm tundi enne selle ametlikku avamist. Tunne on tugev ja pillun uljalt nalju teemal, millistele strateegiliselt olulistele kehaosadele ma kukkuma hakata kavatsen. Endale aru andmata kasutan valusalt prohvetlikku väljendit «pudrukuul». Vaid mõni minut hiljem selgub, et olen pudrukuuli kehastamises väärt vähemalt musta vööd

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles