4. jaanuari keskööl on Viljandis umbes kraad sooja. Lumi on maas, aga sulamärg. Ilm pole kaugeltki selline, mis kutsuks lahtistes kroksides bussijaama ­ooteplatvormile jalutama. Aga 64-aastane Rein kõnnib seal. Ehkki jalad on sidemes. Edasi-tagasi. Ta hõõrub paljaid käsi teineteise vastu ja lõikab noaga endale õuna suupärasteks paladeks – muidu ei hakka hambad peale. Ta ei ole viimasest koju viivast bussist maha jäänud. Tal ei olegi kodu.

Kohtun temaga ainult sellepärast, et olen tulnud automaati tellitud pakile järele. Soovin talle head uut aastat ja kuulen vastutasuks ära tema kümne viimase aasta eluloo.

Kommentaarid (1)
Copy