/nginx/o/2023/01/31/15111323t1h64f6.jpg)
/nginx/o/2022/01/21/14322517t1h1c32.jpg)
Rahvuslikuks ärkamisajaks peetakse Eestis peamiselt aastaid 1860–1880 ja selle tähtsamateks sündmusteks arvatakse olevat ajalehtede Perno Postimees, Eesti Postimees ja Sakala ilmuma hakkamine, seltside Vanemuine ja Estonia loomine, Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine ning eepose «Kalevipoeg» väljaandmine.
Sakala ja Eesti Kirjameeste Selts on olnud tihedalt seotud Viljandimaa ja Viljandiga. Kui Sakalast on viimastel kümnenditel palju kirjutatud, siis Eesti Kirjameeste Seltsist teenimatult vähe. Seltsi asutamisest täitub tuleval kuul 150 aastat.
27. ja 28. juunil 1868 leidis Viljandis elementaarkooli ruumes aset õpetajate konverents. Teiste seas osales sellel Carl Robert Jakobson, kes pidas kõne maateaduse õpetamisest. Ühtlasi otsustati seal läbirääkimiste käigus tema eestvedamisel luua organisatsioon, mis sai esialgu nimeks Eesti Õppetuse Raamatute Laialilautamise Selts. Seda konverentsi võib pidada Eesti Kirjameeste Seltsi ajaloo alguseks.
3. septembril 1868 olid asutajad seltsi esialgse põhikirja vastu võtnud. Siis tekkis aga väike vahe. Seltsi esimene, asutamiskoosolek, oli 25. veebruaril 1872 kell 14 Linnu tänav 1 Schwalbe võõrastemajas, mis asus raekoja vastas. Hiljem paiknes selles hoones hotell-restoran Bristol, mis kuulus XIX sajandi algul Mathias Sprohgele ning XX sajandil ka Amalie Rauale ja tema pärijatele. Hiljem kasutati maja teist korrust üüriruumidena, all asus söögisaal. Mõnda aega olid ruumid sõjaväeüksuste kasutuses. 1943. aastal maja lammutati.
Selts alustab tegevust
Miks asutati seltsi just Viljandis? See oli olnud Carl Robert Jakobsoni nõue, sest seltsi asutamisega oli seotud palju inimesi Viljandimaalt.
Kohal oli ligi 30 inimest, teiste seas Johann Voldemar Jannsen, Hans Wühner, Johannes Eglon, Joosep Kapp, Jaan Adamson, Hain Henno ja Friedrich Kuhlbars. Koosolekut juhatas Johann Voldemar Jannsen.
Jakob Hurt oli haige ja teatas seltsile: «Minu tervis keelab mind teie esimesest koosolekust osa võtmast. Sisemises vaimus aga olen ma Villandis.» Jakobson, kes oli tollal Tallinnas, jõudis küll kohale, aga jäi kõvasti hiljaks, nii et 12-liikmeline eestseisus oli selleks ajaks juba valitud.
/nginx/o/2022/01/21/14322520t1hcd80.jpg)
Seltsi presidendiks valiti Jakob Hurt, kes pidas seda ametit 1881. aastani. Pärast teda olid presidendid Carl Robert Jakobson (1881–1882), Mihkel Veske (1882–1886), Hugo Treffner (1887–1890), Karl August Hermann (1890–1891) ja Johann Köler (1891–1893). Seltsi aupresidendiks sai Hurda soovitusel Friedrich Reinhold Kreutzwald. Köler ja Jakobson valiti auliikmeteks.
Hiljem peeti seltsi koosolekuid Viljandis veel vähemalt neljal korral. Seltsi liikmeks võis saada iga aus inimene, kes soovis seltsi kasuks midagi teha ja kes oli valmis liikmekohuseid täitma. Uusi liikmeid võeti vastu kas koosolijate konsensuse või hääletuse alusel. Liikmemaks oli kaks, valla koolmeistritele üks hõberubla aastas. Liikmetele seltsi tegevusest aruandmiseks avaldas eestseisus igal aastal «Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatu».
Aastail 1873–1890 ilmus 18 raamatut, milles avaldati seltsis peetud ettekandeid, ilukirjandusteoseid, rahvaluulet ja muud, ühtlasi anti teistele kirjastustele soovitusi käsikirjade avaldamise kohta. Seltsi toimetiste sarjas ilmus aastatel 1874–1891 umbes 100 teost, sealhulgas 54 algupärast õpikut sellistelt autoritelt nagu Ado Grenzstein, Karl August Hermann, Carl Robert Jakobson, Rudolf Kallas, Joosep Kapp, Juhan Kunder, Juhan Kurrik, Carl Niggol, Paul Undritz ja Mihkel Veske. Koosolekuid peeti esimestel aastatel kaks korda aastas, pärast sagedamini. Koos käidi enamasti Tartus, kus asusid ka seltsi ligi 2000 teosega raamatukogu ning muud kogutud asjad – mündid, etnograafiline vanavara ja käsikirjalised dokumendid. Tegeldi muu hulgas kirjanduse uurimise, luuleteooria ja kriitikaga. Friedebert Tuglas on öelnud, et Eesti Kirjameeste Selts oli nagu tolleaegne parlament, kus lahendust otsiti nii vaimsetele kui poliitilistele küsimustele.
Ilu- ja õieaeg
Esialgu oli seltsi liikmete seas suur üksmeel. Esimesel kuuel aastal polnud märgata mingit lõhet. Seda võib nimetada Eesti kirjanduse ilu- ja õieajaks, mil igaüks püüdis tubli kirjatöö abil teistest ette saada ja selle kaudu Eesti asja edendada.
Esimesed poolteist aastat ei kuulunud seltsi ühtegi naist, koosolekul ei osalenud naisi esimesel kaheksal aastal. Lilli Suburgist sai esimene naine, kes 1873. aastal seltsi liikmeks võeti. Carl Robert Jakobsoni õde Natalie Auguste Johanson-Pärna pidas teadaolevalt esimese naisena 1882. aastal seltsis avaliku kõne teemal «Eesti tütarde haridus».
Allakäiku võis märgata juba siis, kui presidendiametis olid Hugo Treffner ja Karl August Hermann – nemad osutusid seltsi arengut takistavaks asjaoluks väheste võimete tõttu. Nii sai järgmiseks presidendiks Johann Köler. Et liikmete seas oli eri poliitikasuundade esindajaid, hakkas selts konfliktide ja võimuvõitluse tõttu lagunema.
1892. aastal oli Eesti Kirjameeste Seltsi viimane koosolek ning Jüri Truusmanni kaebuse peale pidi selts siseminister Ivan Durnovo käsul 1893. aastal tegevuse lõpetama. Seltsi vara jagamiseks kulus aga aastaid.
20. juunil 1894 peeti Tartus Eesti Kirjameeste Seltsi likvideerimiskoosolek. Seltsi maja müüdi 1897. aastal kunstnik Johann Buchmeistrile ning pärand anti üle Eesti Üliõpilaste Seltsile ja Õpetatud Eesti Seltsile. Lõplik kokkuvõte vara jagamise kohta tehti alles 1907. aastal.
Auhindadega võidupeod
Eesti kirjandusauhindade ajalugu algab 1887. aastast ja esimese niisuguse korraldas Eesti Kirjameeste Selts. Auhinna mõtte oli kirjandus- ja kultuurirahvale ning eeskätt Eesti Kirjameeste Seltsile kõrva pirisema pistnud tõenäoliselt Juhan Liiv. Sama suur osa selles oli Eesti Kirjameeste Seltsi eestseisusel, kuid Liivi kasuks räägib, et 1887. aasta aprillis avaldas ajaleht Sakala tema artikli, milles ta arutleb eesti kirjanduse halva taseme üle ja süüdistab Eesti Kirjameeste Seltsi väheses ettevõtlikkuses. Liiv kurdab väärt kirjanduse vähese müügiedu ja loetavuse üle ning toob välja kirjameeste raskused oma tõsiste teoste trükkimisel ja müügile andmisel. Ta kirjeldab, kuidas läheb kirjanduselus teistel rahvastel, ja võtab teistelt üle ka auhindamise idee. Üleskutse võidupeole, kus «võidujooksule» kutsuti kirjanikke, heliloojaid, näitemänguseltse ja koore, avaldati juba aprilli lõpus kõigis suuremates ajalehtedes.
/nginx/o/2022/01/21/14322522t1h5dcc.jpg)
Esimene võidupidu, kus ka auhindu jagati, peeti 19. juulil 1887 ja see läks Postimehe arvates päris hästi, kuigi publikut ei olnud palju. Pidu leidis kajastamist ajalehe esiküljel ning ajakirjaniku kommentaar oli üsna positiivne. Anti välja luule ja näitekirjanduse auhindu. Viljandimaalt said luuleauhinna Ado ja Jaan Reinvald.
Teine võidupidu sai teoks 17. juulil 1888. Peokõne pidas lisaks president Hugo Treffnerile Karl August Hermann, esinesid laulukoorid ning loeti ette võistlemiseks saadetud luuletused ja katkendid pikematest kirjatöödest. Anti välja luule- ja kirjandusauhindu ning näitekirjanduse ja kirjandusteaduse valdkonna auhindu. Viljandimaalastest sai jutuauhinna Moritz Maximilian Põdder, näitekirjanduses Jüri Orgusaar ja kirjandusteaduses Juhan Kunder. Põdderi «Bob Ellerhein» on paljude meelest üldse esimene algupärane eesti romaan.
Kolmas võidupidu korraldati kahepäevase üritusena 16. ja 17. juulil 1889. Esimesel päeval peeti kõnesid, esinesid laulukoorid, loeti katkendeid võidupeole saadetud kirjatöödest ning kanti ette kaks näitemängu. Teisel päeval peeti Eesti Kirjameeste Seltsi ametlik koosolek, misjärel toimusid pidusöömaaeg ja ilulugemise võistlus ning esinesid laulukoorid. Anti välja auhinnad kirjanduse, teadustöö ja luule eest. Jutu- (kirjanduse) auhinna sai August Kitzberg Viljandimaalt.
Viimane võidupidu peeti 1890. aasta 22. ja 23. juulil. Jääb selgusetuks, miks auhindamised neljanda võidupeoga lõpevad. Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekute ja eestseisuse koosolekute protokollides võidupeod rohkem märkimist ei leia. 1891. aasta jäeti teadlikult vahele kui laulupeoaasta, hiljem tõenäoliselt ei leitud peo jaoks aega jätkuvate sisetülide tõttu.
Võidupidude esmane eesmärk oli parema eesti kirjanduse tutvustamine, levitamine ja läbimüügi kasvatamine. Lisaks halva kirjanduse vastu võitlemisele tõsteti esile väärikate kirjameeste ja nende loomingu publiku ette toomist. Tegemist ei olnud siiski ainult uudiskirjanduse võistlusega, sest saata võis ka juba varem avaldatud töid.
Järgmisel kuul möödub Eesti Kirjameeste Seltsi asutamisest 150 aastat ning Viljandimaa, sealhulgas Viljandi, ei tohiks seda sündmust tähistamata jätta – olgu siis konverentsi või mõne muu üritusega. Selle tähistamine on lihtsalt väga hea võimalus Viljandit taas Eesti kultuuripildile tuua.
Ka seltsi asutamiskoha tähistamine oleks loomulik ja võimalik käesoleva aasta jooksul. Oli ju Eesti Kirjameeste Selts üks olulisemaid verstaposte Eesti ärkamisajal.