Murdeluulevõistlusele läkitas töid tosin autorit

Murdeluulevõistluse tänuüritusel on objektiivi ette jännud žürii esimees Laine Lindvest, esimese auhinna saaja Enno Kriisa ja Mulgi vallavanem Imre Jugomäe. Foto: Kristi Ilves

Mulgi vallavalitsus korraldas Mulgimaa juurtega keeleteadlase ja polügloti Pent Nurmekunna auks mulgimurdeliste luuletuste võistluse ning neljapäeval kuulutati selle võitjad Abja kultuurimajas välja.

Võistlustöid oodati mullu aprillist novembrini. Portaali mulgimaa.ee andmetel osales 11 täiskasvanud võistlejat 47 luuletusega ja üks õpilane ühe luuletusega.

Täiskasvanute arvestuses otsustas žürii koosseisus Laine Lindvest, Kristi Ilves, Sirje Renter, Kerstin Rei ja Ingrit Porkanen anda välja kolm auhinnalist kohta ja neli eripreemiat.

Esimese koha sai Enno Kriisa luuletus "Luudus puhkas", teise koha Sirje Kasendi luuletus "Vanaemält edimesele latselatsele" ja kolmanda koha Vello Jaska luuletus "Sirguke". Parima vemmalvärsi auhinna sai Kalle Gastoni "Lännu ja minnu", parim lasteluuletus oli Tiina Tafenau "Põrsakside lugu", parim pärimusliku sisuga luuletus Mai Järmuti "Pell" ja parim värsivormis naljalugu Jüri Tamtiku "Mõtisklus".

Õpilaste arvestuses pälvis esimese koha Robin Liiberi "Must rästäs, musträstäs".

Pent Nurmekund sündis 16. detsembril 1906 Pärnumaal Kilingi vallas ja suri 28. detsembril 1996 Tartus. Ta oli eesti keeleteadlane, polüglott, orientalist ja Mulgi murdes luuletaja. Pikemalt saab temast lugeda siit.

Luulevõistlusega taheti mulgimurdelise luule elustamise kõrval tuua selle juurde noori.

KOLM LUULETUST

Luudus puhkas

Enno Kriisa

Lepälinnul kurva silmä,

mõts täüs vett, om märjä ilmä.

Vesiroosi õite ilun

pikutive tiigin vilun.

Õdak iilse allaudun,

orav kuuseladvan tudup.

Tuul es lõõtsu, vakka targu,

säästse pelglikke ja argu.

Üükull vakka, lukun suu,

makap taivas, makap kuu.

Ürgne rahu paites rinda,

vaikus väärse kallist inda.

Luudus puhkas, kogus rammu,

tuu nii ollu joba ammu.

Ole pimme pääle jäänu,

koduni viil mõne käänu.

Kastest like püksiseere,

umbekasund aiaveere.

Piagi tarre jõvvas suuja,

silm es jaksa, vajus luuja.

Õndsan unen paite kuud,

taivatähe saave suud.

Lännu ja minnu

Kalle Gaston

Raha lännu, mõts om lännu,

alle pal’ald pehkva kännu.

Naane lännu, kotus lännu,

nigu oles und mia nännu.

Päiv om minnu, aaste minnu,

silmän, persen mõne pinnu.

Aig om minnu, elu minnu,

vaba ole nigu linnu.

Põrsakside lugu

Tiina Tafenau

Ossu, Possu, Notsike

olli rõõmsa põrsakse.

Kätte tulli lehekuu,

põrsil akas elu uus.

Kas om muret omal käel

olla ütsi elu pääl,

emä ammu enämb pole,

kas sis õkva elu kole.

Küll sa sedä varsti näet,

sis ku sügüs, tali kähen.

Oles vaja tetä paremb

tugev, kindel kivist tare.

Notsike sii tõisi nuumse,

a kes sis sellest iki uulse.

Oss ja Poss es kulle juttu,

neil es ole miskit ruttu.

"Paistus päe ja ilus ilm,

me ei usu, pole külm!"

Nii na mõtsan uidassive,

rõõmu peräst ruiassive.

Kodun olli einämaa,

mudalombil nimes spaa.

Nemä songsiv iki maad,

lämit andse einäsaad.

Notsiksel nüid peris mure –

tare endel tetä tulep.

Kui kähen tali, külm om üü,

a ehitus om rasse tüü.

Notsil tulli kaval laan:

"Nii ma tare valmis saa,

kutsu naabremihe kokku."

Kohe tulli mitu sokku,

põder, karu, rebäne,

karas jänes karvane.

Karu kive paika ladus,

vaia mulla sissi tagus,

põder mõtsast palke tõi,

jänes katust pääle lei,

kitsi tõstsiv aknekaste.

"Ärge unti manu laske!"

Kige lõpus kõva uss,

ei sest sorka läbi puss.

Nõnda tare valmis sai,

talgulistel tetti pai.

Notsike nüid kolde ihen –

tüü ju ärä väsit mihe.

Joba külmä vihmä sadas,

tule pääl om põrsal pada.

Kiit ta sellen kohvivett,

pandse joogi sissi mett.

Aga äkki velle tulliv,

nendel tuli takun olli.

"Avite nüid, armas veli,

unte meil om kannul neli."

Ei siin enämb pikkä juttu,

uss nüid kärmelt pange lukku,

sis võip alla vaadete,

kas aidun kik om omade.

Erämaa – sii silt om vällän,

aga võsavillem nällän.

Ei sest paprest unt küll ooli,

ta es viisi kävvä koolin.

Riimsilm iilse ümmer maja,

oles sissi saia vaja.

"Kahju, et es trehvä varemb!

Kenä põrsa om siin taren."

Undil tulli kaval laan:

"Nii ma põrsa kätte saa.

Korstnest sissi tüki ma

ja sis notsu kotti aa."

Korstnest alla satte unt,

irmu tund sis põrsapunt.

Kolden palas kõva tuli,

undil änd nüid kõrbun olli.

Korstnest kauhti vällä lennäs,

kõrvetenu olli ennest.

Ta es julge pikkä aiga

kaia põrsakside aida.

Velleksidel rõõmus miil

kävvä seltsin mõtsatiil.

Enämb riidu na es kisu,

selle jaos es ole isu.

Nüid me saame vaadete,

kudas põrsa eläve.

Ussaid kasit, kõrd om taren,

mitte nii, ku olli varemb.

Ei siin süvvä liialt torti,

põrsa teeve oopis sporti.