FILMIARVUSTUS ⟩ Maailma armsaim ulmekas

Imeline reklaam Chevrolet'le. Tõmbad aga aastakümneid seisnud masinal presendi pealt, keerad süüdet ja põrutad tegudele. Kas just steampunk, aga selline üle keskmise seksikas räsitus. Foto: Kaader filmist

Kui "Tondipüüdjate" ("Ghostbusters") esmaekraniseering 1984. aastal vallutustööd tegi, olin mina seitsmeaastane jõmpsikas, kes elas rauast mänguasjade ja miljoneid kordi taaskasutatud plastiliini maailmas. Olin piisavalt õrnas eas, et imerelvade ja -lõksudega kummitusi purki tirivale nelikule kaasa elada. Et Elva kaubamaja lasteosakonnas mingitel seletamatutel asjaoludel tondipüüdjateemalisi mänguasju müügil ei olnud, muutusid mu plastmassist indiaanisõdurid vaimukatest taibudest märulikangelasteks ning Norma firmamärki kandvast plekist tsirkuseautost sai kujuteldavaid nuppe ja hoobasid täis ghostmobile. Palavik kestis 1989. aastal ilmunud jätku "Ghostbusters II" tuules veel ka siis, kui oleksin pidanud tontide asemel juba tüdrukute jahtimisele keskenduma.

Just kinodesse jõudnud "Tondipüüdjad. Pärand" ("Ghostbusters. Afterlife") on ehe näide sellest, kuidas vahel tasub mõnda asja aastakümneid oodata. Aeg on lennanud nii päriselus kui filmifantaasias ning teatepulk antakse üle kunagise kuldse neliku ühe liikme, doktor Egon Spengleri lapselastele Trevorile (Finn Wolfhard) ja Phoebe'ile (Mckenna Grace). Tõsiasi, et kangelastegusid teevad sedapuhku alaealised, ei muuda filmi kuidagi halvemaks, vaid aitab kogu maailma teismelistel peategelastega samastuda.