Riigi parim ratsutaja sõitis hobuste vormi timmima

Kolmapäeval harjutasid Gunnar Klettenberg ja üks tema põhilisi võistlushobuseid Bingo uues kodumaneežis. Eile hommikul astus Bingo koos kahe kaaslasega autosse, et sõita peremehega soojemale maale treeninglaagrisse. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eile varahommikul oma paremate võistlushobustega Hollandisse teele asunud Gunnar Klettenbergil seisab märtsi lõpul Poolas ees takistussõidu Kesk-Euroopa liiga finaal. Õnnestumise korral saab Viljandimaa mees kuu aega hiljem õiguse startida maailma karikavõistluste suures finaalis.

Sportlikus plaanis pole Gunnar Klettenberg algavaks hooajaks oma sõnul teab mis suuri plaane seadnud, kuid kaks eespool nimetatud võistlust on talle tähtsad. «Et jõuda maailma karika finaali, pean Varssavis hästi sõitma,» ütles ta.

Praegu Kesk-Euroopa liiga takistussõidu maailma karikavõistluste arvestuses teist kohta hoidva Viljandimaa mehe jutu järgi on suurde finaali jõudmiseks tarvis liigas lõpetada kolme seas.

«Kerge see ei ole, seetõttu hakkamegi Ulrike R-i ja Bingoga vormi ajastama esialgu startideks Poolas. Edasist kalendrit kohendame pärast seda,» lisas mees.

Eesti 2011. aasta edukaimaks takistussõitjaks pärjatud Gunnar Klettenberg, kes kolmapäeval uues kodumaneežis Bingoga treenis, loodab algavast hooajast vähemalt sama palju või rohkematki, ent ennustamistest ja lubadustest kogenud takistussõitja targu siiski hoidub. Tema sõnul on ootused ja eesmärkide seadmine küll spordi lahutamatu osa, aga reaalsus võib kujuneda sootuks teistsuguseks.

«Ennustamine ei aita. Spordis on kõik omavahel sõltuvuses ja õnnestumised kinni tuhandetes nüanssides,» arutles Gunnar Klettenberg, ise Bingoga ringiratast ümber ajakirjaniku sõites, nii et too oli peapöörituse vältimiseks sunnitud vahepeal pöörlemissuunda muutma.

«Varasemate aastatega võrreldes on tänavu talvel tunduvalt kergem olnud, sest ära on jäänud tüütud ja ajakulukad sõidud Heimtali vahet, kus ausalt öeldes pole ka kõige paremad tingimused,» jutustas sportlane. Eelmisest sügisest laiub tema talu maadel korralik 1100-ruutmeetrine maneež. Igapäevaseks tööks hädavajalik ehitis pandi püsti PRIA toel ning see on pere elu senisest tublisti hõlpsamaks muutnud, samuti võimaldab see sportlasel talvel veidi kauem kodus viibida.

Mullu septembris katuse alla saanud maneežis harjutavad ka mõned noorema põlvkonna ratsutajad, kes kuulevad kogenud ratsanikult aeg-ajalt õpetussõnu. «Noorte juhendamise vastu pole mul midagi, küsimus on pigem ajas,» arutles ta.

Üks Klettenbergide tallidesse harjutama kolinud noorema põlvkonna sportlasi on Valgast pärit, ent Viljandimaa ratsaspordiklubisse kuuluv Susan Kaleta, kelle alaliit hindas mullu Eesti parimaks nooreks takistussõitjaks. «Susani ratsud elavad meie tallis,» lausus majaperemees. «Sisemaneež on meie elukorraldust ja treeninguid märkimisväärselt lihtsamaks muutnud.»

Ehkki kodused harjutamistingimused on tublisti paranenud ning võimaldavad aasta läbi ratsudele tegevust pakkuda, on Klettenbergi sõnul kevade eel siiski hädavajalik Euroopasse liikuda. «Ilma koduste abi ja toetuseta poleks see kuidagi võimalik. Mul on elus hästi läinud, on naine Katri ja lapsed, kellele saan alati loota ja rasketel hetkedel toetuda,» tunnustas sportlane oma perekonda.

Peamine kodust lahkumise põhjus on võistlused, mille sarnaseid lumisel kodumaal ei korraldata, ent milleta ratsusid hooajaks ette valmistada ei saa. «Põhihobused vajavad kõrgemate parkuuridega võistlusi,» põhjendas Klettenberg.

Veel tähtsamaks peab takistussõitja aga tarkusi, mida ta hangib pikkade ratsasporditraditsioonidega riikides tegutsevatelt kolleegidelt. «Õppida on palju,» lausus üks eesti staažikamaid tegevsportlasi.

Tema arvates pole ratsutamisega enam mõtet tegelda, kui küsimusi ei teki ja uusi teadmisi omandada ei suuda. Enda arvates jagub tal sellest seisukohast tööd veel pikaks ajaks.

Lõppeva nädala algul maailma takistussõidu reitingutabelis parima eestlasena 118. positsioonil paiknenud Gunnar Klettenberg on oma sõnul ala eliidist alles kaugel. «Et maailmas läbi lüüa, on tarvis uskumatult palju raha, vähemalt kuut tipptasemele küündivat hobust ja tiirelda kogu aasta maailma tugevamatel võistlustel,» vaagis ta tingimusi, mis annavad kõige kõrgemas seltskonnas kaasarääkimise õiguse. Et ratsasport nagu paljud teised alad on tipptasemel suur rahamasin, on kõigele eespool loetletule lisaks tarvis tutvusi ja kõrgema suhtluspilotaaži pisemaidki detaile valdavat mänedžmenti.

Oma ütlemist mööda on Gunnar Klettenberg reitingutabeli punktid suures osas kogunud Kesk-Euroopa liiga ja Venemaa võistlustelt. «Seda õiget ratsaspordi tipptaset näeb siiski vanades Euroopa maades. Meie regioonis on mõnus võistelda ja edu korral rahagi teenida, Lääne-Euroopas on tase aga kaks-kolm korda tugevam ja võidu ihalejaid igal sõidul poole rohkem,» kõneles ta.

Ehkki käesolev aasta läheb maailma spordiajalukku Londonis peetavate olümpiamängudega, pole see Eesti edukama takistussõitja unelm. «Osalema minna pole mõtet — selliseid ratsusid, kes olümpia või mis tahes suure tiitlivõistluse tasemel sõita suudaks, mul paraku pole,» selgitas ta. «Pealegi on olümpiamängudele pääseda väga keeruline. Vajalike punktide korjamiseks ei ole tarvis üht, vaid vähemasti viit väga head võistlushobust.»

On nende suurvõistlustega praegu kuidas on, juba aastaid teenitult Viljandimaa edukaima ratsasportlase staatuses olev Klettenbeg seab realistlikke tulevikuplaane ning võtab maailma karikavõistluste finaaligi proovikivina, ehkki ta on sellest mitu korda osa võtnud.

Eile hommikul asusid koos sportlasega Eestis valitsevast suurepärasest suusatalvest hobusesõbralikumasse kliimasse teele Ulrike R, Bingo ja noorepoolne tulevikulootus Schupo. Leedus liitub reisiseltskonnaga üks seitsmeaastane hobune ning kogu seltskond saab kokku Hollandis Peter Geeringu tallides, kus ootab viies ratsu. «Tema on meil Peter Geeringuga kaasomandis ning sõitis Hollandisse juba jaanuari algul,» täpsustas Klettenberg.