FILMIARVUSTUS ⟩ Märulifilmist pisarakiskuja

Ämblikmees ehk Peter Parker (Tom Holland) ja Doktor Strange (Benedict Cumberbatch). Foto: Filmikaader

XXI sajandil on vändatud kaheksa Ämblikmehele pühendatud filmi ning neist värskeim, "Ämblikmees. Pole koduteed" on viimase kümne aasta jooksul linastunutest kahtlemata parim ja südantsoojendavaim. Peale selle, et märulit, lendavaid linnaruumi elemente ja mõnusat huumorit jagub küllaga, tirib film südamepõhjast lagedale mälestused nullindatel Ämblikmehega rinda pistnud pahalastest ning tekitab selle "vana hea" tunde, millest pikka aega puudust tuntud on.

Ma mäletan seda aega sama hästi, nagu oleks see alles eile olnud. Ma olin siis kaheksa-aastane koolipoiss. Sügisvärvides puud lehvitasid kelmikalt unisele Richardile, keda tahvlil lösutav rehkendus sugugi ei huvitanud. Minu mõtted tiirlesid toona (ja osalt ka aastaid hiljem) Ämblikmehe ja tema seiklusi kujutavate filmide ümber. Ämblikmees on minu lapsepõlve kangelane ja tõeline hingepalsam. Ämblikmehe filmide peaaegu igapäevase vaatamise tulemusena sai võimlemistunnist palavikuline väljakutse, sest oma iidolile ei tahtnud ma mingil juhul alla jääda.