Noorteteater peaks olema praegusest mitmepalgelisem

Eesti teatri- ja muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja, teatriuurija Kirsten Simmo rõhutab, et teatri ja publiku vahel peaks olema tihedam dialoog. Nii saaks etendusasutus teada, missugused on vaatajate soovid ning noored leiaksid sealt kõnetavamaid lavastusi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eelmisel nädalal kogunesid Viljandisse festivalile tudengiteatrid kogu Eestist. Etenduste andmise ja vaatamise kõrval arutati teatriküsimusi seminaril «Noor teater», mis vaatles noorte ja teatri kokkupuutepunkte ning omavahelisi mõjutusi.

Palju mõtteid tekitas Eesti teatri- ja muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja, teatriuurija Kirsten Simmo ettekanne «Teatrist noortele, armastusega?». Esineja andis põhjaliku ülevaate Eesti teatrite noortele mõeldud lavastustest.

Teatriagentuuri tehtud statistikas on ära toodud vanusepiirid, kuidas defineerida sihtrühmi: teismelised on 12—16- ja noored 17—21-aastased ning täiskasvanud algavad 22. eluaastast.

Kirsten Simmo tõdemust mööda on need piirid vaieldavad ja eeldavad iga lavastuse eraldi analüüsimist. Statistikasse läheb sihtrühmana kirja see, mille teater ise annab, ja võib erineda sellest, millisena publik lavastuse vastu võtab.

Noorteteater on ühest küljest see, mida noored ise teevad, aga ka need lavastused, mis kutseline teater noortele mõeldes lavastab. See ei välista, et sealgi võiksid kaasa lüüa noored.

Teater olgu teismelisele hea kaaslane

Kõige keerulisem vanus teatriuurija hinnangul on teismelised, 12—16-aastased. «Sellele sihtgrupile teatritegemises ei saa olla midagi juhuslikku, neile lavastades peab teater olema väga kindel selles, mida, kellele ja miks tehakse,» toonitas Simmo.

Statistikast tuleb välja, et teismelistele mõeldud lavastuste hulk on väike, sest see vanus on ka lapse arengu seisukohast keeruline. Simmo kogemust mööda avaldavad selles vanuses lapsed teatrile kõige suuremat vastupanu, sest tähtsaks muutub kuulumine rühma ja kaaslaste hinnangud ning teater võib näida nõme või surmigav.

Simmo hinnangul võib nii juhtuda, kui teater ei tunne oma publikut hästi, ei mõtle sihtrühmale ja teeb niinimetatud koguperelavastusi. Paraku tundub, et teismelised ei neela neid enam alla. Sellel perioodil teatri jaoks kadunud lastest võib osa küll kunagi tagasi tulla, kuid teatud hulk ei satu sinna enam kunagi.

«Kui keegi küsib minu käest, kas selles vanuses on mõttekam Karlssonid ja Punamütsikesed vaatamata jätta, siis vastan, et pigem jah,» rääkis ta. «Ideaalis võiks teater olla teismelisele tugi ja kaaslane, kes aitaks keerulisi teemasid lahti mõelda. Et teater seda eesmärki täidaks, peaks noor teatrit usaldama, teater peaks olema tema vastu aus. Selleks on vaja tihedat dialoogi ja koostööd publikuga.»

Kirsten Simmo tõi hea näitena välja VAT Teatri, kes tegeleb teismelistega sügavuti, tajub oma vastutust ega karda end proovile panna. VAT Teatri lavastustega kaasnevad töötoad ning õpetajatel on võimalik tellida pärast etenduse vaatamist arutelu näitlejate ja lavastajaga. Samuti osaleb etendusasutus rahvusvahelistes projektides ja kutsus kunagi ellu populaarse noortefestivali «Vägivallata noorus».

«VAT Teater teeb tänuväärset tööd, mis kannab vilja. See eeldab kogemusi, süvenemist ja järjekindlust,» kiitis teatriuurija.

Noortetööd on hakanud peale VAT Teatri tegema Estonia ja Draamateater.

Kirsten Simmo analüüsis põgusalt riigiteatrite viimaste aastate repertuaari. Peaaegu kõigil on mängukavas üks või kaks sellist lavastust, mis klassifitseeruvad noorte- ja teismeliste lavastustena. Ugalast tõi ta välja «Börsi ja Börsitari», «Kogujad», «norway.today» ja muusikali «Inetu!».

«Palju on räägitud muusikalidest ja tundub, et osale noortest ongi muusikal noortelavastuste märksõna. Ma ei taha võtta muusikalide suhtes mingit seisukohta, need on omaette nähtus, kuid küsimus on tasakaalus. Kui noor satub ainult muusikale vaatama, on ta minu arvates millestki ilma jäänud. Pigem võiks rõhuda mitmekülgsusele,» rääkis Simmo.

Tema hinnangul tahavad noored rääkida probleemsetel teemadel ja neile peaks  andma selle võimaluse. «Kui teater ei ärgita sind mõtlema ja on ainult lõbustaja, ei oskagi sa sellelt muud oodata.»

Teatriuurija sõnul oleks kõik väga hästi, kui õpetajad mõtleksid: sel aastal on kohustuslikus kirjanduses käsil «Hamlet» ja nüüd võiks seda ühiselt vaatama minna. Või siis käsitleksid muid vanusega sobivaid probleemseid teemasid. Kogu koormat mõistagi ei saa veeretada pedagoogi õlule, sest esimese teatriarmastuse süsti peaks tegema siiski lapsevanem. Kui ema ja isa teatris ei käi ega vii sinna ka oma võsukest, ei saa seda harjumust tekkida.

Publik otsib oma põlvkonna teatrit

Noorteteatrist rääkides selgitas Kirsten Simmo mõistet «põlvkonnateater». «Noor professionaalne lavastaja lavastab endale kordaminevat teksti koos omaealiste mõttekaaslastega. Samaealine publik tajub seda oma põlvkonna teatrina, tunneb lavastaja tegemistega hingesugulust. Noor vastuvõtlik publik leiab oma teatri, jälgib seda ja otsustab koos sellega vananeda,» defineeris ta ja tõi näitena välja eelnimetatud VAT Teatri ja NO99.

Tudengiteatrite kontekstis rääkis Kirsten Simmo näitlejatudengite diplomitöödest, mis võivad kujuneda legendaarseks. «Paigutaksin needki põlvkonnateatri alla. Siin ei loo põlvkonnasidet lavastaja, vaid ühtne trupp — noorte tegijate sünergia, vaimustus ja saali hoovav plahvatusjõud tõmbavad publiku kaasa. Isegi alusmaterjalil ei pruugi suurt tähtsust olla: ühtviisi legendiks on saanud nii «Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna üldlaulupeol», mis oli lavakunstikateedri esimese lennu esimene diplomilavastus, kui 13. lennu «Hamlet»,» võrdles ta.

Simmo meelest on üks selliseid noori lavastajaid Uku Uusberg. Ta lõpetas lavakunstikooli 23. lennu 2008. aastal ja töötab Eesti Draamateatris näitlejana, kuid on ülikoolist peale teinud kümmekond lavastust, näiteks «Kuni inglid sekkuvad». «Uku Uusberg tajub teatavat põlvkonnasisest kokkukuuluvust, kuid oma taotlustes soovib siiski olla põlvkondadeülene,» hindas ta.

Samasse ritta kuuluvad Lauri Lagle, Ivar Põllu, Mart Koldits, Priit Võigemast ja Johannes Veski. «Nemad on suures teatris välja toonud midagi sellist erandlikult noortepärast, mis on silma paistnud. Ilmselt pole juhus, et samade lavastajatega seoses kasutatakse mõistet «autoriteater»,» rääkis Simmo. «Publikule on tähtis leida teatrist oma inimene või mõte. Usun, et see on kõige püsivam teatrisse tooja ja  järjepidevuse alalhoidja.»

ARVAMUS
Tiit Palu,
näitleja ja lavastaja
Minu meelest on lahendus mudelis, mis toimib näiteks Rootsis, kus omavalitsus ja teater teevad koostööd. Omavalitsus tellib teatrilt teatud sihtrühmale lavastuse ja hiljem toob kõik piirkonna noored seda vaatama. Sellega kaasnevad arutelud ja analüüsid. Selline rahastamise viis võtab vajaduse teha midagi kergesti söödavat. Eestis on sellest juttu olnud, aga see ei ole kuhugi viinud. Seda enam, kui praegu muutuvad teatrid sihtasutusteks ja omavalitsused tulevad sinna juurde.
Samuti peaks olema parem ülevaade repertuaarist. Praegu on Eesti teatrites korraga  mängukavas näiteks kaks Pipit. Ühest küljest on see arusaadav, sest lapse eest teevad otsuse vanemad või õpetajad ja nemad viivad vaatama seda, mis neid on kunagi puudutanud ja kõnetanud. Nii kordub see põlvkonnast põlvkonda.