Rahulolematuse kasvul on põhjused

Eugen Veges Foto: Erakogu

RAHULOLEMATUSEST tulenevaid arvamusavaldusi virisemiseks nimetada pole õige. Pole vahet, kas seda tehakse isikulises või umbisikulises vormis — see väljendab lugupidamatust, võimutasandil koguni ülbust.

Jagatud mure on pool muret, sestap tuleks olla eestlaste kurtmise suhtes sallivam. Kurtmisel on põhjus. Seda ei tehta kellegi tuju rikkumiseks, vaid pingest vabanemiseks.

Tuleb mõista, et eestlastel läheb varasemast halvemini. On üksnes inimlik, et negatiivsete tendentsidega ei suudeta leppida — liiatigi kui olukorra halvenemine pole enda põhjustatud. Võimukutsarid paraku ei väsi soovunelmaid välja pakkumast, mistõttu hädakisa jääbki paljudele ainsaks eneseväljenduse vahendiks.

11. veebruaril avaldas võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA vastu meelt üle 2000 inimese. See oli viimaste aastate suurim protestiaktsioon. Pahameelt ei põhjustanud niivõrd seaduse tekst, kuivõrd see, et üldsust polnud arvestatud.

Demokraatiaga rahulolematuid on palju ja nende arv paistab kasvavat. Seda kinnitab ka üritusel osalejate rohkus. Otsustajatel tuleb hakata teistega ühes taktis hingama, vastasel korral muutuvad protestid traditsiooniks.

Muredest peavad saama ühismured, rõõmudest ühisrõõmud.

EESTI TENDENTSID on kaugel normaalsest. Kodude sundmüük ületab aastatetaguse kümme korda. 2006. aastal oli kohtutäituritel müügis 198 hüpoteegiga tagatud nõuet, 2009. aastast juba 2200—2300.

Reaalpalk on kolm aastat olnud langustrendis. Puudub kindlus, et edaspidi läheb teisiti. Kasinad sotsiaalsed tagatised pigem vähenevad kui kasvavad. Tervishoiu omaosalus on suur, hambaarsti uks jääb paljudele suletuks.

Loetelu võiks ju jätkata, kuid see teeks kirjutise pikaks. Olukorra teadvustamiseks pruugib vaid visata pilk emigreerujate tulvale. Arve selle kohta küll pole, kuid kõik teavad kedagi, kes on kodumaa tolmu jalgelt pühkinud või plaanivad seda kohe teha. Elukeskkonna kvaliteet ja emigreerumine on korrelatsioonis: mida ebainimlikum on elukeskkond, seda enam põgenetakse. Emigreerujate arvu kasv vihjab sellele, et Eestis on langetatud valesid otsuseid.

Rahulolematuse suurenemine on paratamatu. Püüd statistiliste kleebistega vigu kinni mätsida teeb olukorra ainult hullemaks. Valitsuse tegevus jätab mulje, et riiklikku statistikat on vaja üksnes selleks, et rääkida must valgeks ja valge mustaks, mitte olukorra teadvustamiseks ja protsesside juhtimiseks.

Majanduslangus pöördus lõpuks kasvule. Kui ordeni ihaldajatest ei paista puudu olevat, siis languse korral vastutuse võtjat ei leidunud. Arvepidamine võimaldab sulgeda silmad selle ees, et teiste kasv, ehkki väiksem, on stabiilsem ja jätkusuutlikum. Varju jäävad kategooriate erinevused: madalamalt tasemelt on hõlpsam saada suurt kasvuprotsenti kui kõrgemalt tasemelt.

Eesti ettevõtlus on kümnendi jooksul muutunud rahvusvahelisemaks. Kasumlikumad ettevõtted on läinud välisomandusse, sisemajanduse kogutoodangus on kasvanud välismaalastele kuuluv osa. Välismaalaste teenitud kasum, advokaatide, monopolide, sümptomitele orienteeritud tervishoiu, avaliku halduse, riigikaitse ja muudest seda laadi valdkondadest tulev majanduskasv ei muuda kogukonda jõukamaks, vaid teeb pigem vaesemaks. Toetustest ja riigihangetest toituv ettevõtlus on haige, orjatööl põhinevad välisinvesteeringud alandavad.

Majanduskasvul on kvantitatiivse mõõtme ehk statistiliste näitajate kõrval ka kvalitatiivne mõõde, mis pole sugugi vähem tähtis. Sisemajanduse kogutoodangu (SKT) nominaalse kasvu ja kogukonna jõukuse kasvu vahele võrdusmärk ei sobi, seos võib olla ka pöördvõrdeline.

Nii nagu SKT, annab olukorrast moonutatud pildi ka arvestuslik keskmine töötasu. Ainuüksi osalise tööaja täistööajale teisaldamine kasvatab tulemit ülespoole. Inflatsiooni mõju eiramine moonutab seda samuti. Kui kulutused kasvavad sissetulekust kiiremini, siis olenemata nominaalkasvust (reaal)palk väheneb. Keskmine töötasu paistab vajalik olevat ainult riigikogulaste palkade suurendamiseks.

Aastaid on räägitud, et võim kaugeneb rahvast, aga midagi pole muutunud. Pooluste lähenemist takistavad ebaadekvaatsed indikaatorid. Kui peaminister ja tema saatjaskond näevad elukeskkonda ühtemoodi ja ülejäänud teistmoodi, on vastandumine paratamatu.

Mulle meeldiks, kui tunnistaksime, et ebaõnnestumisi on meil olnud rohkem kui õnnestumisi. Meeldiks sellepärast, et enesekriitika paneb paremuse poole pürgima ja innukamalt väljapääsu otsima.