Kadri Allikmäe: olgu meil kõigil tarkust jõulude ajal eelkõige iseennast hoida

Rabamatk. Pilt illustratiivne Foto: Lilli Tölp

ÜLE KÕIGE häirib mind jõulude ajal see, et siis on justnagu kohustus olla õnnelik. Kohustus naeratada, tunda rõõmu millestki, mille tõeline tähendus on meil juba ammu ununenud. Ja on kohustus teha ka nägusid, sest tegelikult ei pruugi mõnigi meist üldse nii tunda, nagu oodatakse.

Tõele au andes on jõulud saanud minu jaoks pigem ajaks, mida karta, mitte mida oodata. Ma kardan kohustusi, ma kardan survet osaleda, ma tunnen ärevust selle ees, et ma pean tegema midagi, mis ei tule minu puhtast südamest ega ole kooskõlas minu enda sisetunde või vajadusega olla rahus-vaikuses. Kui ma oleksin kalendrivõlur, tahaksin need kuupäevad lihtsalt kustutada, sest selle püha ürituse nimel tehtavad vaimse tervise ohvrid ei ole enam seotud ei sellega, miks neid pühi tähistatakse ega ka sellega, mis oli selle püha algne tähendus. Jõulude tähistamise tänapäevane formaat on end minu silmis devalveerinud ja täielikult ammendanud. Tahan rongilt maha ja peatan selle kohustuse enda jaoks nüüd ja praegu.