Karvaste Bradide ja nurruvate Angelinade vahejaam

Tõtt-öelda pole loomadel jõuludest sooja ega külma. Nad vajavad turvalist elukeskkonda ja regulaarset kõhutäidet ning mitte üksnes detsembris, vaid aasta ringi. Just seda on Eestis juba 14 aastat täie pühendumusega pakkunud Varjupaikade mittetulundusühing, mille esimene ja seniajani töötav rakuke tegutseb Viljandi külje all Tümal.

Kui Sakala pisut pärast kella üheksat hommikul varjupaiga territooriumile loksub, on ümbrus juba neoonoranžidest jopedest vilkumas. Tähelepanelikult uudistades võib iga jope ümber ringi tuuseldamas näha ka tegusaid krantse. On hommikune jalutusaeg.

Kui algusaastatel olid töötajad sunnitud koeri ketis hoidma, siis nüüd on see minevik. Paksemapoolse karvaga tegelased saavad ringi joosta aiaga piiratud õuealal ja kõleda ilma eest mõnda varju all asuvasse kuuti pugeda, külmakartlike tarvis on hoone ruumides spetsiaalsed boksid.