TEISTMOODI FILMIARVUSTUS ⟩ Kollektiivne kriitika ehk Põmmpea kahe spetsialistiga traagilist tralli analüüsimas

Roheline Viiner ja Getter Jaani teevad otsa lahti. Ega neil pikka pidu ole. Vaevalt ööpäev hiljem on veri lastud ja romantikapuhvet kinni. Foto: Kaader filmist

Seni olen ma filme arvustanud uhkes üksinduses. Virisemine lihtsalt on selline intiimne tegevus. Üksi käid kinos, üksi vaatad, üksi vangutad pead, üksi pritsid sappi, üksi tunned kriitikat üle lugedes oma õnnestunud õelutsemisest rõõmu. See, kas lõpuks su arvamus kellelegi korda läheb, pole iseenesest oluline, aga uhke on isehakanud teejuhti mängida. Niisuguses subjektiivses tühjuses on teatud võlu. Mis juhtub aga siis, kui arvustada kollektiivselt?

"West Side Story" on tõeline muusikaliklassika. Isegi töökojas karburaatoreid puhastav Volli ja merel noota vedav Ants teavad, et mingi selline asi on olemas. Iga mats on mõnda tolle muusikali hitti kuulnud, iseasi, kas ta neid selle teosega seostada oskab.

Minuga on umbes sama lugu nagu Volli ja Antsuga, aga mul on tervislikud põhjused.