«Ainuke asi, mida ära tee: ära pane silmi kinni,» toonitas Viljandi hokiklubi üks treeneritest Ragnar Soo. Siis kõlas teise treeneri Ott Tootsi vile ning jääl tuhises minu poole mitukümmend väikest hokimängijat, silmis sportlik viha ja südames soov visata litter täie lauluga minu selja taha. Või siis minu pihta ... Ehkki olin peanupust varvasteni tugeva kaitsekihiga kaetud, oli kange tahtmine silmad sulgeda.

«Kas sina oled meie uus väravavaht või?» küsis treeneri vile peale minu kõrvale libisenud minust poole lühem tegelane. Et kõik hokivarustuses mängijad on väga sarnased ja eristatavad vaid seljale kirjutatud perekonnanime järgi, siis päris täpselt ei teagi, kes millal mida ütles.