Kristi Kangilaski – kunstnikuhing, kes puhkab ühest tööst, tehes teist

Kristi Kangilaski Foto: Kristi Markov

Seekordsel advendiajal on viljandlasi rõõmustanud Vabaduse platsile ülesseatud jõulumaa. «Meie jõulud Viljandis» on südamlik meelelahutusürituste sari, mis on andnud võimaluse head-paremat maitsta, lumelinna ehitada, jõulusalme lugeda ja hobusaaniga sõita. Selliseid kogukonda liitvaid ettevõtmisi on linnaruumis viimasel ajal olnud meeldivalt palju ning kuigi iga järjekordse idee taga on olnud meeskonnatöö, on tegijate seast ikka ja jälle paistnud linnakunstnik Kristi Kangilaski kõrvad.

Et hakkajast kunstnikuhingest sotti saada, tuleb alustuseks kaevuda minevikku. Sündinud on ta Viljandis, kuid juba varases lapsepõlves kolis ta siit ära. Viljandi-aastatest jäänud helget ja roosat mälestust on ta põues kandnud kogu järgneva elu.

Kui ambitsiooniga noortele on ainuvõimalik eesmärk jalg pealinnas maha saada, siis Kristi Kangilaski on alati laulnud ülistuslaulu Viljandile. Nii oli ta ka kindel, et ühel heal päeval tuleb ta siia tagasi.

Joonistada on praegusele linnakunstnikule meeldinud väiksest saati. Et esimesed katsetused jäid Eesti taasiseseisvumise aega, mil paberit alati võtta polnud, said rikutud nii mõnedki vanemate dokumendid. Seda, et ta oli andekas laps, tõestab muu hulgas fakt, et kui kooli kunstitunnis oli vaja joonistada 1994. aasta Lillehammeri taliolümpiamängude maskoti Trollallaa pilt, olid kõik klassikaaslased järjekorras, et lasta temal töö valmis vorpida.