Päkapikud pääsesid raamatusse

Raamat "Päka ja Piku" Foto: Piia Maiste

Kirjastuselt Helios jõudis otse enne jõule raamatulettidele Maria Teiverlauri lastejuttude kogumik "Päka ja Piku. Kuidas tekkis nimi Päkapikk?".

Raamatu autor Maria Teiverlauri sõnul tuli tal mõte kirjutada päkapikkudest viis aastat tagasi, kui mõtiskles, et nimed Päka ja Piku annavad kokku nime Päkapikk.

"Uurisin ka netist, kas keegi on juba kirjutanud teemal, kuidas tekkis Päkapiku nimi, ja kuna ma ei leidnud, et sel teemal oleks keegi kirjutanud, võtsin ette sellel teemal raamatu kirjutamise," rääkis Teiverlaur. "Kõigepealt ilmus 2017. aastal ajakirjas Hea Laps väga lühikene, umbes leheküljepikkune lugu ainult Päkapiku nime tekkest. Pärast seda jäi asi sinnapaika, aga eelmise aasta sügisel tekkis mõte, et võiksin nendest väikestest mehikestest pikemalt kirjutada."

Veel selgitas Maria Teiverlaur, et selles raamatus on igasse loosse põimitud mõtlemapanevaid seiku ja ütlusi, mis last õpetaksid. Näiteks päkapikkude vanuse väljaselgitamiseks on appi võetud vanasõna "Tee ruttu ja käi ruttu, siis ei ütle keegi, et sa oled vana".

Päkapikkude väikese kasvu üle juurdlevat Pikut püüab Päka õpetada tõsiasjaga, et väikese kasvu pärast pole vaja muret tunda, sest teadmised teevad ka väikese suureks. Päka ja Piku kui usinad töömehed ja heatahtlikud sellid kaugel Lumemaal kogusid palju sõpru ning üks sealne proua ütles selle kohta, et hea süda ja rõõmus nägu toovadki palju sõpru.

Jutukesed 64 leheküljel vahelduvad kunstnik Piia Maiste illustratsioonidega. Raamat sobib lugemiseks lasteaia vanematele rühmadele ja algklassi õpilastele aga ka kõikidel teistele, kes armastavad Päkapikke. Sõnastus on lihtne, sisu on selge ja helge.

Maria Teiverlauri sulest on varem lastele ilmunud raamatud "Minu kodumaa" (2018), "Sõnade helinad" (2006), "Suveraamat" (1996), "Kevaderaamat" (1996), "Talveraamat" (1995), "Sügiseraamat" (1995) ja "Koduões tare taga" (2004). Mõnest tema luuletusest on loodud lastelaul.