Kohus Eesti ees — kas igaühele oma?

Jaanika Kressa Foto: Elmo Riig

ÜHEL VEEBRUARIKUU kolmapäeval potsatasid minu ning arvatavasti kõikide teiste ajakirjanike postkasti kolm Isamaa ja Res Publica Liidu pressiteadet. Sain teada, et Eesti metsavennad tervitavad endi vastupanu tunnustamist ja Pitka relvavendade ühendus toetab riigi taastamise eest võidelnute tunnustamist. Trivimi Velliste läkitusest selgus veel, et riik tunnustab kodanikke, kes on täitnud oma kohust.

Tore. Las tunnustavad. Las tervitavad. Aga kuhu jäi lubadus tunnustada neid, kes võitlesid Eesti vabaduse eest relvaga Teises maailmasõjas? Mis on saanud sellest lubadusest, millega Velliste on vanu sõjamehi üle kümne aasta lollitanud? Räägin Vellistest, sest praegust Eesti kaitseministrit ei soovi ma üldse meenutada.  

Olles näinud IRL-i ja Isamaaliidu funktsionäride toimetamisi piisavalt kaua, ei uskunud ma loomulikult hetkekski, et Eesti riik julgeb oma vabadusvõitlejad vabadusvõitlejateks kuulutada. Vähemalt mitte veel — lootus sureb ju viimasena. Kurb oli siiski näha alles jäänud sõjameeste rõõmustavaid nägusid, kui politikaanid selle teemaga jõulu eel viimati uuesti lagedale tulid.

KUI ESMAPILGUL jäi mulje, et ennast konservatiivseks ja rahvuslikuks valetav erakond üritab uue hämaga inimeste tähelepanu elamislubade skandaalist eemale juhtida, siis miks ja kellele pugemiseks on nüüd vaja esitada ja ehk vastugi võtta nii hambutu eelnõu?

Tegelikult on taastatud Eesti riik ilusti oodanud ajani, mil enamik tema eest verd valanuid on siitilmast lahkunud. Piisab algkooli matemaatikast, et arvutada: vabatahtlikult 1941. aastal kodumaa vabaduse eest välja astunud ja oma elu kaalule pannes lahingusse läinud mehed on juba hauas, välja arvatud mõni üksik.

Kümmekond aastat tagasi olid paljud Idapataljonide klubi võitlejad veel rivis, kuid viimased paar aastat pole neid isegi Sinimägedes enam meelde tuletatud, sest enam-vähem poliitkorrektne on rõhutada ainult Uluotsa kutset ja 1944. aastal mobiliseerituid.

Jüri Uluotsal, kes ei kiitnud heaks 1934. aasta riigipööret, avanes kümme aastat hiljem võimalus täita oma kohust. Tema tegi kõik, mis temast sõltus. Praegused Toompea ja Kadri­oru parketikulutajad võiksid endalt küsida: kas mina julgeksin olla sama vapper ja täita oma kohust Eesti ees samamoodi, nagu tegi Jüri Uluots?

MUL POLE midagi metsavendade või Pitka-poiste tänamise vastu — eeldades muidugi, et nendest on mõni veel elus, mitte et nendegi asemel näidataks kaadris Saksa Demokraatliku Vabariigi mundreid kandvaid järgmise generatsiooni esindajaid, nagu meie telepildis alatasa juhtub.

Austan neid väheseid, kes pika okupatsiooniöö jooksul ei alistunud, vaid võõrvõimule vastu hakkasid. Paraku on seegi pilt hägune ja vastuhakanute endi vahel ei valitse üksmeel: ühed on suutnud aatele truuks jääda, teised võtavad üha uusi vorme.

Kelle ees siis peab pugema ja lipitsema vabas Eestis? Usun, et need üksikud, kes Saksa mundrit kandnutest ja Saksa relvi kasutanutest veel elus on, naeravad selle haleda eelnõu mürinal välja. Naeravad ka nende lapselapsed: on halenaljakas, et Eesti riik kardab meie vanaisade võitlust, kardab juba iseennastki!

MIS ON see Eesti ees oma kohuse täitmine, millest räägib Trivimi Velliste? Võtaks õige ükshaaval ette kõik praegused tegijad ja küsiks, mida nad tegid, kui Eesti oli okupeeritud. Kas nad täitsid oma kohust, osutades vähemalt passiivset vastupanu?

Ei! Nad astusid komsomoli, et saada sotsialismimaadesse sõiduks turismituusik. Nad astusid parteisse, et saada autoostuluba... Elu tahtis ju elamist! Need seltsimehed, kes õigustavad ennast igal sammul sellega, et olid nõukogude ajal noored, on meie praeguste eelnõude sõnastajad ja hääletajad.

Nendega võrreldes võib vabadusvõitlejaks pidada iga väliseestlast, kes on elu jooksul kas või korra osalenud mõnel eestlaste üritusel, juhtimaks maailma tähelepanu asjaolule, et Eesti on okupeeritud. Mille poolest oli metsa minek üllam tegu kui Läände siirdumine? Mõlemal juhul loodeti säilitada eestlus ja tulla tagasi.

Eesti on vaba, kuid ometi vabatahtlikult poolpunane riik, kus endised komsomolitöötajad austavad edasi omasuguseid.

Mis ikkagi on see kohus, mida peame täitma Eesti ees? Sellele saab igaüks ainult oma südames vastata.