Võhma aiandusseltsi Kanarbik eestvedaja Riho Teras on mitu aastakümmet kasvatanud oma aias püsililli. Tema usub, et väikeaednikul, kes viimast saaki taga ei aja, piisab kahest väetamiskorrast.
Koduaias piisab kahest väetamiskorrast
16. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadel tuleks Terase sõnutsi anda lämmastikurohket ja sügisel lämmastikuvaba rammu. Väetamise täpse aja ütleb ta sõltuvat aastast.
«Kevadel on tähtis tabada väetamiseks õige aeg: püsililledel on suurim lämmastikuvajadus siis, kui pungad hakkavad maast välja tulema. Varakevadel, mil taime areng on kiire, vajab ta suurtes kogustes lämmastikku. Kui seda napib, jääb kasv kängu,» selgitab aednik.
Lämmastikupuudusest annab tema jutu järgi märku ka see, kui alumised lehed jäävad heledaks ning taime võrsed on peened ja kahvatud.
Teras lisab, et suve keskel, kui suurem kasv on seljataga, ei ole enam mõtet lämmastikku anda. Sellest eriti tolku ei ole: liigne lämmastik uhutaks lihtsalt välja. Et see aine lendub ja leostub mullast kergesti, tuleb sellega väetades jääda normi piiresse.
Riho Teras ütleb, et kiiresti mõjuvate väetistega on mõistlik rammutada taimi siis, kui need kasvavad. Kuivusest tingitud kasvuseisaku ajal ei omasta nad toitaineid ja see muudab väetamise mõttetuks. Seesama kehtib madala või kõrge temperatuuri põhjustatud kasvuseisaku kohta.
Kevadisest väetamisest tähtsamakski peab Riho Teras sügisest. Selle ajastamine nii tähtis ei ole, kuid mõistlik on siiski rammutada taimi enne lehtede kolletumist. Aednik tõdeb, et tema on seda vahel teinud koguni oktoobris.
Üks aine, mida sügisel antakse, on fosfor. Seda vähe liikuvat elementi on vaja õite ja viljade arenguks ning selle puudus avaldub väikestes sinakates lehtedes, kasvuperioodi lühenemises ja õitsemise hilinemises. Varred jäävad sel puhul peenikeseks ja juurestik nõrgaks.
Sügisväetises on tähtsal kohal ka kaalium, mis soodustab juurte ja mugulate kasvu ning muudab taime vastupidavaks kuivusele, haigustele ja talvekülmale.
Sügisesel rammutamisel ütleb aednik olevat kaks eesmärki. Et valmistuda talvitumiseks, vajavad taimed väetist elutegevuse ajal. Et anda mulda varu, vältimaks kevadel toitainepuudust, võib väetada hiljem, kui kasv on lõppenud.
«Sügisel ei tohi väetistes olla grammigi lämmastikku. Ainult sibullilledele on lubatud veidi anda, aga mina ei ole seda teinud ning lilled on siiski kenasti edenenud,» lisab Teras.
Kompleksväetis toob edu
Riho Teras soovitab aednikel kasutada kompleksväetisi, milles on kõiki vajaminevaid elemente. «Mida pikem on elementide nimekiri, seda parem. Lihtväetistega, mis sisaldavad ainuüksi lämmastikku, fosforit või kaaliumi, ma rammutada ei soovita,» ütleb aednik.
«Tavaliselt on mullas kõige suurem puudus just mikroelementidest, aga eri piirkondades on vajadused erinevad,» rõhutab Riho Teras. Tema jutu järgi tahetakse lämmastikku enamasti anda nitraatidena, aga kui mullas ei ole molübdeeni, siis taim lämmastikku ei omasta ning ilmutab väetamisest hoolimata lämmastikupuuduse tunnuseid.
Mikroelementide puudust on väikeaednikul raske kindlaks teha. «Kui taimel on kloroos, ei saa ta järelikult mingit elementi hästi kätte. Paraku on keeruline selgitada, kas puudu on rauast, mangaanist, vasest, tsingist, boorist või mõnest muust mikroelemendist,» räägib aednik.
Tema sõnutsi leiaks abi mullaproovidest, aga need on kallid ja tülikad. Kõige hõlpsam ja kindlam on anda taimedele kompleksväetisi. Kui norme järgida, ei ole üleväetamise ohtu.
Riho Teras on märganud, et kauplustes pakutakse mitut masti väetisi. Igale taimele soovitatakse erinevat: osta saab näiteks kartuli-, maasika- või tomativäetist. Suurt vahet ei pruugi neil olla: peale on kleebitud erinevad sildid ning küsitakse kallimat hinda.
Riho Terase meelest ei tasu aiapidajal osta neid ainult sildi järgi ja maksta pakendajale tarbetult palju. Otstarbekam ja odavam oleks teha endale selgeks väetamise üldised põhimõtted ning välja uurida, mida taimed vajavad.
Teras möönab, et aiakultuuride rammutamises on erinevusi. Samuti nõuavad erinevaid väetisi tavaline ja happeline muld. Happelist pinnast tuleb lubjata, et mineraalväetis mõjule pääseks. Niisugusel substraadil, näiteks turbal kasvatatavad rodoaiad vajavad karbamiidi ja ammooniumsulfaati. Jälgida tasub sedagi, kas muld on kurnatud või mitte.
Väetamata hakkama ei saa
«Kuulen igal pool räägitavat, et üle väetada ei tohi. Inimestele võib jääda lõpuks mulje, et rammutamine on halb. Paraku ei ole mõtet taimi kasvatada, kui nad nälga jäetakse,» arutleb aednik.
Looduse ringkäiku selgitades nendib ta, et seal ei lähe miski kaduma: langevad sügislehed kõdunevad hiljem metsale toiduks. Seevastu koduaias koristatakse kõik koltunud lehed ja rohulibled ning suure osa toitaineid viib mullast (ringlusest) välja saak. Selle tagajärjel pinnas vaesub ja taimed hakkavad kiduma. Mulda tuleb anda tagasi sama palju toitaineid, kui sealt taimede kasvatamisega eemaldatakse.
Riho Teras rõhutab, et pinnase tervise seisukohalt on mõistlik kasutada koduaias orgaanilist väetist. Orgaaniline väetis (sõnnik, kompost, turvas) üksnes ei rikasta mulda toiteelementidega, vaid parandab selle huumusevarusid.
See omakorda soodustab mullamikroobide arengut. Tänu orgaanikale suureneb mineraalväetiste toime ja paraneb nende omastamine. Muld paneb selle toimel paremini vastu välismõjudele, nagu niiskusrežiimi häiretele, liigtallamisele ja happestumisele.
«Ainult orgaaniliste väetistega rammutamist ma siiski ei poolda: kui mullas on mõne mikroelemendi puudus, süveneks see ajapikku. Arvan, et orgaaniliste ja mineraalväetiste andmine peab olema tasakaalus,» ütleb Teras.
SELTS
19. veebruaril kell 11 korraldab aiandusselts Kanarbik Võhma kultuurikeskuses teabepäeva «Väetised ja väetamine». Ettekande teeb seltsi juhatuse liige Riho Teras.
• Räägitakse väetamisest üldiselt, selgitatakse, miks ja millal on vaja rammutada, milliseid väetisi eelistada ning mida toitained taimedega teevad.
• Märtsi keskel sõidetakse Tartu botaanikaaeda. Teabepäeva «Toalilled» seminari peab Sten Mander. Botaanikaaias tehakse ekskursioon.
• Aprillis on liiliakasvataja ja -aretaja Mati Rangi eestvõttel Võhma kultuurikeskuses teabepäev «Liiliad ning nende kasvatamine».
• 20. mail on Võhmas lillepäev ning püsi- ja lõikelillenäitus. Tuntud aednikud selgitavad välja kolm paremat püsilille.
Allikas: Riho Teras