«Tee, kui mind armastad!»
«Armastan, ema,» kinnitas Indrek.
/.../
Alles siis, kui ta võis parema käe pista ema padja alla pea kergitamiseks, kuna ta pahemaga hoidis sisseantavat rohtu, lausus ta: «Noh, ema.»
«Jeesukese nimel, poeg,» vastas Mari ja võttis Indrekult rohu vastu.
Anton Hansen Tammsaare «Tõde ja õigus», III osa