Jaanika Kressa: Viljandi vanalinn on mälestusmärk meie sakslastele

Vaade Viljandi vanalinnale. Pilt illustratiivne FOTO: Elmo Riig

HILJUTI ilmus Sakalas lugu sellest, kuidas tsepeliin 1917. aastal Viljandis sakslasi ja kalu pommitas. Nali naljaks, aga me elame väärika ja pika ajalooga linnas. Asume koostama uut muinsuskaitsekorda, mis puudutab just vanalinna ja kaitsevööndi hoonestust. Praegusel hingedeajal on paslik vaadata minevikku ning esitada küsimus, kes olid need inimesed, kes siin varem elasid ja need majad ehitasid.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

1917. aastal oma kodus Lutsu tänaval külalisi võõrustanud Peter Georg Friedrich Clapier de Colongue’i (1883–1939) isapoolsed esivanemad olid prantsuse juurtega, kuid isaliini pidi oli ta ka juba kuuendat põlve baltlane – tema kaptenist esiisa Alexandre de Clapiers-Collongues’i (1685–1743) tõid 1712. aastal meie kodumaale töökohustused. Võõrustaja oli samamoodi korporatsiooni Livonia liige, nagu oli olnud tema isa, kes tol ajal juba puhkas Viljandi Vanal kalmistul. Sinna, otse kabeli taha olid enne isa maetud ka lapseeas surnud õde Helene Johanna Emilie ja vend Eberhard Friedrich Alexander. Ema, kes põlvnes kuulsast von Strykide perekonnast, suri ja maeti oma mehe kõrvale 1923. aastal.

23.11.2021 25.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto