«Shantaram» on pöörane raamat, mis ei saa jätta kedagi ükskõikseks. Õigupoolest pole selle tuhande lehekülje hulgas ühtegi ebahuvitavat. Nimetatud põnevuslugu põhineb autori, Gregory David Robertsi enda ebatavalisel elul.
Arvustus: Oht aitab uinuda
15. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatame korraks selle uskumatu saatusega mehe eluloo mõningaid punkte. Sündinud 1952. aastal, endine heroiinisõltlane ja pangaröövel, kellele mõisteti sissemurdmiste, kelmuste ja muude süütegude eest 19-aastane vanglakaristus, kuid kel õnnestus Victoria vanglast päise päeva ajal põgeneda. Austraalia üks tagaotsitumaid inimesi. Indiasse põgenenuna asutas Mumbais tasuta kliiniku ning liitus kohaliku maffiaga, tegutsedes rahapesija ja võltsijana. Jõudis õppida ära hindi keele, istuda India vanglas, armuda, lüüa kaasa Bollywoodi filmitööstuses ning sõdida Afganistanis.
«Shantaram» meenutab Henri Charrière’i autobiograafilist põnevuslugu «Papillon». 1931. aastal mõisteti 25-aastane Henri mõrva eest eluks ajaks sunnitööle ning 1933. aastal viidi ta üle Atlandi ookeani Prantsuse Guajaana vanglasse. Pärast 13 aastat põgenemisi, taasvangistamisi ja uskumatuid seiklusi õnnestus Papillonil jälle tsiviliseeritud inimeseks saada ning oma värvikas elu tellisepaksusesse raamatusse kirja panna.
Vahe on selles, et kui Henri Charrière tõenäoliselt ei sooritanud talle süüks pandud kuritegu, siis Roberts on pesuehtne kriminaal ega kipugi seda salgama. Ta jätab endast, tõsi küll, mulje kui põhimõtetega kurjategijast, omamoodi postmodernistlikust urbaniseerunud Robin Hoodist.
Roberts tunneb end koduselt põgenike, palgamõrtsukate ja muude kurjategijate ning olupoliitikute seltskonnas. Tema maailm on hoonetes, kust hoiavad
eemale isegi prussakad ja rotid. Paraku on rahapakkidel varjud ja kullal vereplekid. Roberts on öelnud end tundvat igal päeval ja ööl hirmu, et ta tapetakse või kinni võetakse. Oht on piik, mida ta kasutab stressilohe tapmiseks. See aitab tal uinuda.
Ehkki Robertsit võib kahtlemata pidada ebameeldivaks ekshibitsionistlikuks macho’ks, ei saa salata, et kirjutada ta, põrguline, oskab. Mõistagi ei tasu võtta kõike raamatus leiduvat puhta kullana: autori lennukal fantaasial on selles öelda kaalukas sõna. Ent olgu kuidas on — see omamoodi eneseleidmise kroonika viib lugeja paikadesse ja olukordadesse, kuhu tal muidu pole võimalik sattuda. Riina Jesmini maitsekalt uudis- ja unarsõnu sekka pikkiv tõlge on tähelepanuväärselt kvaliteetne.
Kes ei lase ülemäärastel moraaliprintsiipidel lugemisnaudingut rikkuda, leiab «Shantaramis» vaieldamatult ühe põnevama raamatu, mis on viimastel aastatel maakeelde ümber pandud.