R, 9.12.2022

INTERVJUU ⟩ Piimapakiraskusena sündinud enneaegse lapse ema: julgesin elada ühe hetke korraga

Triin Loide
, Sakala arvamustoimetaja
Piimapakiraskusena sündinud enneaegse lapse ema: julgesin elada ühe hetke korraga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kadri Barclay, kelle poeg sündis eelmisel kevadel sügavalt enneaegsena, saab nüüd juba tavalist emme-elu elada. Selle juurde kuulub ka hansapäevadel koos pojaga poni patsutamine.
Kadri Barclay, kelle poeg sündis eelmisel kevadel sügavalt enneaegsena, saab nüüd juba tavalist emme-elu elada. Selle juurde kuulub ka hansapäevadel koos pojaga poni patsutamine. Foto: Erakogu

17. november on enneaegselt sündinud laste päev ning täna õhtul värvuvad Viljandi lossimäe müürid, laululava ning pärimusmuusika ait ja Ugala teater sirelilillaks.

Sirelililla on enneaegse sünni tunnusvärv ja sellest tulede kampaaniast võtab osa enam kui 60 riiki. Eesti osaleb sel aastal aktsioonis üheksandat korda.

Enneaegse lapse ema, 32-aastase Kadri Barclay sõnul on see kogemus, millele on vaja rohkem tähelepanu juhtida, ent mida lõpuni suudab mõista ainult enneaegse lapse sünnitanud ema.

Kadri Barclay, kui vana teie poeg praegu on?

Ta sündis eelmise aasta mais, nii et poolteist aastat ja natuke peale. See on muidugi tõeline vanus, aga enneaegsel lapsel on ka korrigeeritud vanus selle järgi, millal ta pidi sündima. See aeg oli augusti keskpaigas, mis tähendab, et ta on meil kolm ja pool kuud enneaegne.

Seda on päris palju.

Jah, tema sünninädal on 25. nädal. See on selline piir, kui laps on küll sügavalt enneaegne, aga elulootust on.

Sellises palatis veetis Kadri koos pojaga ITK beebide intensiivravi osakonnas kuu aega.
Sellises palatis veetis Kadri koos pojaga ITK beebide intensiivravi osakonnas kuu aega. Foto: Erakogu

Kui pisike on selline laps sündides?

Meil läks selles mõttes hästi, et mitu korda küsiti, kas ma ikka olen kindel, et ta on just nii mitu nädalat vana, kui ma ütlesin: ta sündis oma vanust arvestades suure kaaluga 1060 grammi. Nagu piimapakk. Sellises vanuses sündinud on tihti mitusada grammi kergemad. Enneaegsete laste puhul pole liialdus öelda, et iga gramm maksab ja annab juurde lootust, et enneaegsusega seotud probleemidest kasvatakse välja.

Nagu mainitakse ka tänase lehe arvamusloos, tuleb enneaegsete laste puhul silmas pidada, et nendega ollakse tihti kuude kaupa haiglas. Kuidas teil läks?

Nojah, tagantjärele on ju ilus öelda, et ka sellega läks hästi: olime haiglas «ainult» kaks kuud. Selle juures oli palju hirmsaid asju, aga ilmselt see iga hetk valdav teadmatus oli kõige hullem. Meie saime kahe kuu järel lapsega koju, aga seal oli emmesid, kes olid lapsega juba kaheksa kuud haiglas olnud. Ja terve see aeg on laps piiksuvate masinate küljes, elad hetke korraga, tunni korraga, uuringute ja elupäästvate operatsioonide ­ootel, homsele väga mõelda ei julge. Iga hetk võib juhtuda, et laps enam ei hinga.

Seejuures oli haigla akna taga pandeemia.

Jah. Mina jäingi kaheks kuuks haiglasse täpselt sellisena, nagu ma sinna tol maihommikul taksoga olin läinud. Koju sain kaks kuud hiljem ning isa nägi last mai jooksul ainult kaks tundi. Samas võib jällegi öelda, et minul läks veel üsna hästi, sest oli ka neid emmesid, kes sünnitasid enneaegse lapse ega pääsenud teda enam vaatama, kuigi arstid pingutavad selle nimel väga, et saaks.

Kuidas te vastu pidasite?

See on selline kogemus, millest saab aru ainult see, kes selle ise on läbi elanud. Ka lapse isale oli see väga raske aeg, aga teistmoodi. Tema oli teisel pool seina ja lõpuni ta ilmselt seda aega ei mõistagi. Kas ma isegi mõistan?

Mul polnud aega vaimselt murduda, sest lapse graafik oli väga tihe: arstid ja õed käisid sisse-välja, uuringud, röntgenid, operatsioonid ... Kunagi pean ma kindlasti terapeudi juurde minema, et neid teemasid lahkama hakata, aga seni pole ma julgenud sellele ajale tagasi mõtlema hakata. Et mida see minu psüühikaga tegelikult tegi.

Millal jõudis kätte aeg, kui oli juba julgust ka homse peale mõelda?

See jõudis kätte teisel kuul pärast sünnitust, kui laps oli stabiilne ja meid viidi Ida-Tallinna keskhaiglast Mustamäe lastehaiglasse. Seal saime olla nädala-kaks ja siis julges juba hakata pikemalt ette mõtlema. Tolleks ajaks oli muidugi olnud juba kuus nädalat selle olukorraga harjumiseks. Astusime edusamme, poeg sai kuvöösist välja, hakkas ise hingama ... Ei olnud enam kõigi nende lakkamatult piiksuvate masinate küljes.

Aga mis siis õieti juhtus? Mainisite, et sõitsite taksoga haiglasse.

Oli hommik ja mu enesetunne muutus kahtlaseks. Tagantjärele olen muidugi aru saanud, et see oli sünnitustegevuse algus, mida ma tundsin, aga kuna tulekul oli mu esimene laps, ei osanud sellest midagi arvata. Enneaegsest sünnitusest ei olnud mulle keegi raseduse ajal rääkinud ka.

Läksin Viljandi haiglasse kontrolli, seal vaadati mind läbi, anti rohtu, saadeti koju tagasi ja kästi puhata. Ma ei tea, miks, aga otsustasin õhtul lasta ennast Tallinna sõidutada – elasin tollal seal.

Järgmisel hommikul kell kuus polnud parem hakanud, võtsin takso, olin viie minutiga haiglas ja mind kärutati kohe sünnituslauale. Mul tulevad praegu külmavärinad peale, mõeldes, mis siis, kui ma oleks otsustanud siiski Viljandisse jääda. Kas see kiirabiga Tartusse sõitmine oleks veel võimalik olnud.

Nii et nõuanne rasedatele: parem karta kui kahetseda. Kui asi õige ei tundu, siis haiglasse minna, ja kui koju saadetakse, siis uuesti tagasi minna, kui kohe varsti parem ei hakka. Mina muidugi kange eesti naisena mõtlesin viimase minutini, et mis seal’s ikka, rasedus ongi selline aeg, kui on valus ja ebamugav ... Samas olid märgid sellest, et asjad pole korras, juba kaks nädalat enne sünnitust. Ma ei osanud neid tähele panna.

Praegu on kõik korras?

Peaaegu. Laps kõnnib ringi, juba räägib esimesi sõnu nii minu kui isa emakeeles. Tema esimene sõna oli «emme» – väga nunnu! Kui kõrvale jätta see, et praegu kimbutab meid üks sügisene haigus, on kõik hästi. Iseenesest on see suur õnn, et ma saan praegu elada seda tavalise emme elu, kus lapsel on sügisel nina nohune. Sellest tuleb osata rõõmu tunda. Laps on hästi tragi ja et me elame siin Uue tänava juures, siis sellest puudesaagast oli talle väga suur rõõm: nii suured masinad tulid! Ta on veel jälgimise all, aga sügavast veest oleme välja ujunud.

Millist tuge on võimalik enneaegse lapse saanud emale ja isale pakkuda? Näiteks teistel pereliikmetel või sõpradel. Inimesed ju tihtipeale kohmetuvad selles olukorras, ei tea, mida teha või öelda.

Ausalt öeldes tuleb esimesena pähe see, et nagu tavalisegi beebi puhul on vastsündinu vanemad kohutavalt väsinud. Kõige ilusam oleks, kui keegi tuleks ning nõud ära peseks ja natuke koristaks. (Naerab.) Või kui keegi mulle süüa tooks. Selline praktiline abi kulub ilma naljata kõige enam ära.

Üks asi on muidugi veel: küsimusi ei maksa väga palju küsida. Ma saan aru, et seda tahetakse teha, aga kui kõik küsivad iga päev ja mõni päev kaks korda, kuidas läheb, kuidas on, siis ... Kui selles raskes olukorras sama juttu kümneid kordi iga päev üle korrata, siis see on vaimselt väga kurnav. Emale-isale tuleks kindlasti ruumi jätta.

Muidugi tasuks silmas pidada ka seda, et kui tuleb enneaegse lapse sündimise teade, on esimene asi õnne soovida. Sündis laps. Saadi lapsevanemateks. Kui selle peale öelda «Oi-oi, nii vara!», siis ... See pole see, mida sel hetkel vaja on. Sündimine on tõsiasi ja edasi läheb päev korraga.

Aga mida saaks ühiskond teha?

See on muidugi laiem küsimus, aga esiteks võiks teadvustada, et näiteks 25. nädalal sündinud beebi ei ole tänapäeval enam surmakuulutuse materjal. Tänapäeval arenevad tehnika ja teadus kogu aeg ning positiivseid stsenaariume on järjest enam.

Kui ma seal haiglas olin, paanikas, üksi, laua peal, pistis keegi mulle mingisuguse flaieri pihku. Flaieri peal oli eriti õnnetu statistika, et sügava puude protsent selline ja keskmise puude protsent selline ja ... Ja see positiivne stsenaarium oli seal flaieri peal peaaegu olematu. Ilma igasuguse eelneva pagasita olin ma siis seal sünnituslaual selle flaieriga silmitsi ja seda ei olnud mulle tol hetkel küll absoluutselt vaja. Info flaieril oli veel vananenud pealekauba, teadmisi tuleb ju kogu aeg juurde.

Ühesõnaga võiks ühiskond pingutada selle nimel, et enneaegsetest lastest rohkem räägitaks ning rasedad naised ja nende kaasad oleksid selle teemaga rohkem kursis, teaksid, et olukord pole sugugi lootusetu, ning ka seda, milleks valmis olla. Enneaegsest sünnitusest ei rääkinud mulle raseduse ajal tõesti keegi, kuigi ma võtsin asja väga tõsiselt ette ja käisin isegi mingisugusel hüpnosünnituse koolitusel, kus mulle räägiti, et «Jaa, ja siis sa avaned nagu lootoseõis ...».

Nii et teadlikkust ja optimismi võiks rohkem olla?

Jah. Kindlasti on väga palju väljakutseid, aga nad on tõepoolest uskumatult vaprad väikesed võitlejad. Selsamal mittetulundusühingul Enneaegsed Lapsed, kes korraldab ka sirelilillade tulede kampaaniat, on sotsiaalmeedias oma grupid, näiteks Facebookis «Enneaegsed imed». Keegi oleks võinud mulle selle mittetulundusühingu kohta infot anda. Rääkida, et meil on väga palju naisi ja emasid, kes on läbi elanud täpselt selle, mis mina praegu elan ja hakkan elama. Mul oli nagunii nutifon peos, vahepeal mängisin asjade arengut oodates mänge närviliselt seal laua peal. Kui mulle oleks antud ütleme üks Mari, et «Tahad, räägi Mariga, ta on siin laual olnud», siis sellest oleks tohutu abi olnud. Ma poleks nii üksi olnud selle kogemusega. Aga ma leidsin selle mittetulundusühingu muidugi üsna kiiresti pärast sünnitust üles ja sellest on tohutu abi olnud igasuguste küsimuste lahendamisel. Näiteks kuidas nii pisikesele mägede kaupa rohtusid sisse anda, kuidas üldse laps rinna peale tõsta, kui ta on poolteisekilone ja silmad​ kinni nagu kassipojal. See kogukond on olemas ja kogu aeg kättesaadav, see on hindamatu. Pigem võiksid selle kogukonna lood ja kontaktid sinna sünnitusmajja flaieritele jõuda, mitte info puuetest.

Milline sõnum võiks siit nüüd kõlama jääda?

Et selline teema on olemas, selleks peab alati valmis olema ja sellest ka rohkem rääkima. Selleks on see kolmapäevaõhtune linnade ja ettevõtete helelilla valgustamine hea ja oluline samm, tänavu ühineb sellega ka Viljandi.

Tuleb teadlik olla, et see juhtub peaaegu alati ootamatult, selleks ei saa kuidagi eraldi väga valmis olla ning täiesti normaalne rasedus võib lõppeda nii, et laps on kuvöösis ja elad seal tund korraga. Juba enne seda võiks inimesed teada, et see ei pruugi olla maailma lõpp, sellest tullakse väga tihti välja ja et sellest jääb ainult mälestus.

Märksõnad
Tagasi üles