E, 26.09.2022

Armastuse võimalikkusest vanadekodus

ENN SIIMER
, teatrikriitik
Armastuse võimalikkusest vanadekodus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vastemõisa isetegevusliku teatritrupi Poolvillased lavastuse «Veidike õrnust» peaosades astuvad üles (vasakult) Arvo Lamp, Merike Krämer-Mets ja Anneli Siimussaar.
Vastemõisa isetegevusliku teatritrupi Poolvillased lavastuse «Veidike õrnust» peaosades astuvad üles (vasakult) Arvo Lamp, Merike Krämer-Mets ja Anneli Siimussaar. Foto: Erakogu

Vanadekodudest kirjutatakse meil nüüd palju. Teadagi, miks. Eks ikka siis, kui neid mingi haigus tabab. ­Ikka ja alati negatiivses võtmes. Muidu tuksub seal elu rutiinselt ja igavalt. Tundub, nagu tahaksime selle elu endast eemal hoida, seal viibivate inimeste peale mitte mõelda. Nii on mugavam, kuigi seal elavad meist paljude lähedased.

Harrastusteatrite lavastustes on üldjuhul ülekaalus komöödiad. Vaatajagi tahab teatris näha ennekõike meelelahutust. Seda enam rõõmustab, kui juba iseenesest väga hea näidend on lavastatud nii, et paneb vaatajaid tegelastele kaasa elama, puudutab nende hingekeeli.

Märksõnad
Tagasi üles