Maasikakirjalised sokid soojendasid mu jalgu õige mitu talve. Tõsi, eks viimaks olnud need võrdlemisi nõelutud ja kui tekkisid teised lemmiksokid, jäid need seisma. Et mina neist enam ei hoolinud, võõrustas sokipaar lahkesti koiperet. Oma otsa leidsid truud teenrid jaanilõkkes, sest valus oli neid ette kujutada prügimäel mustade ja koledate asjade vahel, vihma ja tuule käes lõpuks mullaks saamas.
Tellijale