9. VEEBRUARIL vastuvõetud seadust on juba tituleeritud tasuta kõrghariduse seaduseks. Tudengid seevastu arvutavad, kas tasuta kõrghariduse ajal hakkab hariduse eest maksma praegusest väiksem või suurem arv üliõpilasi. Ilmselt siiski väiksem, sest tudengite arv peaks 25 000 — 30 000 võrra kahanema.
Väikesele rahvale on inimeste võimed ja oskused suur rikkus ja nende välja arendamine ehk haridus on jätkusuutlikkuse tähtsaim garantii. Eesti riigi rajamise aegadel peeti ainult miljonilise rahva omariiklust mitmel pool kiiresti unustuse hõlma vajuvaks muinasjutuks: meil polevat spetsialistide ja ametnike tarvis piisavalt palju haritud inimesi.
Eesti Vabariigi 10. aastapäeval muigas siinne ajakirjandus võidurõõmsalt: kui algul nappiski, kutsuti baltisakslaste ja venelaste väljatõrjutud haritud eestlased impeeriumi teistest nurkadest koju tagasi. Toona päästis eestlased nüüdseks juba hääbuv hariduseusk.
Mitte kunagi ajaloos ei ole ülikoolihariduse prestiiž olnud meie riigis nii madal kui praegu. Sellele aitasid kaasa majandusbuum ja Ansipi valitsemisega kaasnenud stagnatsioon. Miks õppida mitu aastat, et saada õpetajaks, kui välismaal teenib lihttöölisenagi rohkem? Ja miljonärikski saavat diplomita.
Nii-öelda vaba turg suutis lagundada kõrgharidussüsteemi ka seestpoolt. Riigikogus kuulasin nagu lihtsameelne vaimustusega peaministri ettekannet teadus- ja arendustegevuse perspektiividest ja prioriteetsusest. See prioriteetsus püsis ainult riigieelarve menetluse alguseni. Siis oli valitsusparteidel eelarveraha ühtäkki mujale rohkem vaja.
VASTUVÕETUD SEADUS lähtub põhimõttest, et õppimine on üliõpilase põhitöö ning kes täidab õppekava sajaprotsendiliselt, ei pea õppemaksu maksma. Kes jaksab vähem, see maksab.
Elupõlise õppejõuna toetan seda mõtet kogu hingest. Kõnealust seadust võiks pidada peaaegu ideaalseks, kui poleks ühte tõrvatilka: ideaalne oleks see ideaalses riigis, mitte selles, kus me elame. Täiskoormusega õppimise kohustuse korral peab olema tagatud võimalus ära elada. Lubatud õpitoetuste süsteem seda ei taga.
Seaduses on paljudele kuri lõks: kui tudengina poole koormusega tööl käid ega suuda õppekava sajaprotsendiliselt täita, hakkad hariduse eest maksma. Kui tööl ei käi, ei ela sa ära. On oht, et nii peavad ülikoolist laiskade ja võimetute kõrval lahkuma ka need, kes ei saa jätkuva kriisi tõttu loota mamma ja papa rahakotile.
Ideaalis võiks tudeng tõepoolest veerandi koormusega töötada tulevase eriala lähedasel ametikohal: teeniks elatist ning saaks kogemusi ja praktikat. Paraku selliseid töökohti veel ei ole ning valitsus pole nende loomiseks üles näidanud mingit initsiatiivi.
Opositsiooni esindajad tegid seaduseelnõule hulga parandusettepanekuid, püüdes pehmendada praegustes oludes liiga järske üleminekuid. Valitsusliit hääletas need maha ning võttis kursi seaduse nõuete karmistamisele. Nii tuleb ju odavam.
ARTIKLI RUUM on piiratud, aga mõelge ise edasi. Kuidas hinnata olukorda, et vaimustusega kirjutatakse töötute ümberõppekursustest, koolitamaks töötust labidamehest ettevõtjat, aga õppimisvõimelisi tudengeid ähvardab töötute armeele täienduseks saatmine või lastakse neil kergel käel minna välismaale, kus on soodsam õppida?
Eesti kohta on erinevaid arenguprognoose ning ühes või teises suunas liikumist mõjutavad parlamendi ja valitsuse otsused. Positiivse arengu puhul jätkab Eesti kümne aasta pärast miljonirahvana Euroopa riikide peres. Halvemal juhul oleme alla 850 000 elanikuga provints ning pakume edukamatele ja haritumatele odavat tööjõudu. Kui vastne ülikooliseadus jääb tasakaalustamata, on see sammuke teise arengutee suunas.