Skulptuuriga ei ole mõtet kohut käia ehk Ausammas kobarkäkile

Suurema osa ajast on Jaak Joala monument veetnud kastis. Foto: Elmo Riig

KÕIKE – poliitikat, juriidikat, inimeste väljaütlemisi, omavahelisi suhteid jne – arvesse võttes on Jaak Joala kuju tulevikule üks lahendus. Uus linnavalitsus annab Viljandi Linnahooldusele ülesande see Posti tänavalt ära viia ja kuhugi garaaži või lattu peita. Kõik. Võib-olla tuuakse see aastate pärast sealt veel päevavalgele, aga praegu teist lahendust ei ole. 50 000 eurot mittetulundusühingu käest ei saa, kohtusse minna võib, aga suurt mõtet ei paista sellel olevat ning kuju maha müüa ei tohi. Kogu probleemide rägastik on tekkinud eetilistel, mitte juriidilistel põhjustel,

Viljandi linnapea Madis Timpson kirjutas enam kui pool aastat tagasi mittetulundusühingule Meie Viljandi kirja, milles andis teada, et kui ühing ei saa Jaak Joala kaubamärgi omaniku ja lese Maire Joalaga kokkuleppele, siis tuleb kuju ära viia ning linnavalitsus hakkab kaaluma Meie Viljandilt neile toetuseks antud 50 000 euro tagasinõudmist. Kokkulepet ei ole, kuju on kastis ning 50 000 euro tagasinõudmist praeguse teadmise kohaselt ei kaaluta.

Uus linnavalitsus peab olukorda lahendama hakkama. Juba ringlevad kirjad, kõlavad ideed, aga lahendusi on tegelikult vähe.

Linnapea oleks rahul mõttega, kui mittetulundusühing maksaks vabatahtlikult 50 000 eurot, võtaks kuju ja kaoks koos sellega. Mittetulundusühing raha maksta ei soovi. Õigemini ei näe Meie Viljandi eestkõneleja Harri Juhani Aaltonen põhjust, miks peaks linnale raha tagastama. Kujutame ette stsenaariumi, et linnavalitsus saadab mittetulundusühingule nõudekirja, et 50 000 eurot tagasi saada. Nagu Harri Juhani Aaltonen on avalikult lubanud, ta loeb selle kirja läbi. Ja kõik.

Edasi peaks linnavalitsus raha saamiseks pöörduma kohtu poole, et oma nõudeõigusele juriidiline kinnitus saada. Siis tekib aga seaduste ja paragrahvide võitlus teemal, kas kunst on vaba.

Linnavalitsuse alus raha tagasi nõuda on lepingusse pandud punkt, et Jaak Joala lähedastelt ehk Maire Joalalt peab olema kooskõlastus kuju püstitamiseks. Et just Maire Joala rahulolematuse tõttu on kuju kastis, siis võib ju eeldada, et seda luba ei ole. Kohtus läheks aga keeruliseks, sest Maire Joala on andnud loa kuju püstitamiseks selle ühe tööprotsessi valminud eskiisi alusel. Sellelgi on toru/tulba seest väljaulatuv nägu ja käed ning võhikule tundub see eskiis justkui mustvalge versioon Posti tänavale paigaldatud kujust. Seepärast viitabki Maire Joala asjaolule, et valminud kujule tema nõusolekut pole andnud. Et samba küljes on elemente, millega tema rahul ei ole.

KOHUS oleks seega kõrvaltvaatajale põnev, sest kohtunik peaks otsustama, kas ühe inimese mälestuseks tehtud skulptuur on kui rätsepaülikond, mis tuleb valmis õmmelda täpipealt nii, nagu kliendiga on plaan paika pandud ning üht käist ei või teisest naljapärast paarkümmend sentimeetrit pikemaks venitada ja üht pintsakuhõlma teisest väiksemalt kujundada või on tegemist tööga, mida kunstnik võib omatahtsi muuta.

Arvata on, et niisuguse loomingulise töö vabaduste mõõtmiseks ja piirangute seadmiseks Eestis sobivat seadust pole ning kohtul pole seetõttu ka suurt midagi otsustada.

Liiati ei anna linnavalitsuse ja Meie Viljandi vahel sõlmitud leping just ülemäära palju võimalusi raha tagasi nõuda. Seal selliseid sanktsioone kirjas ei ole. Lepingu lõpus on vaid lause, et erimeelsuste korral lahendatakse probleemid läbirääkimiste teel. Ja läbi võib rääkida nii kaua, kuni on läbirääkijaid.

SEEGA võiks linnavalitsus teha otsuse eemaldada kuju pargist ja siis kuskil kindlas kohas hoiustada. Müüa seda ei tohiks, sest see oleks Maire Joala suhtes sama ebaeetiline kui OSB-plaatidest kasti eemaldamine ja kuju taasavamine. Pannes kuju oksjonile ei saa linnavalitsus pärast selle müümist enam kontrollida, kus seda esitlema hakatakse. Väga vabalt võib see kolida mõne Eesti kaubanduskeskuse ette või sisse ning asuda tööle kui reklaamelement ostjate meelitamiseks. Kui Posti tänaval toimis naljakas kuju kõigele vaatamata Jaak Joala mälestusmärgina, siis kaubamaja ees või sees oleks see ilmselgelt kuulsa laulja mõnitus ning sellisele protsessile ei tohi linnavalitsus kaasa aidata.

Kas linnavalitsus võiks mõelda lahendusele, et võtaks kujul lihtsalt kasti ümbert? Juriidiliselt kindlasti, aga eetiliselt ei saa. Kui linnapea Madis Timpson on üheksa kuud kinnitanud, et tema lesega kohtusse ei lähe ja lähedase inimese nõudmised on eetiliselt olulised, siis tähendaks kuju taasavamine nende põhimõtete reetmist.

Kokkuvõttes ongi ju kogu probleem eetikas, mitte juriidikas. Selles, mis eelnes mullu kesksuvel raekotta saadetud mittetulundusühingu Meie Viljandi rahataotluskirjale, kuidas anti linnavalitsusest raha, mismoodi korraldati ideekonkurss ja mil moel moodustati žürii, kuni selleni välja, milline sai kuju ise, pole juriidiliselt midagi valesti. Eetilisi käkke võib igaüks ise kokku lugeda.

HEA OLEKS, kui see kast Posti tänavalt ei kaokski. Vastupidi. See tuleks võtta lausa ametlikult kasutusele kui ausammas kobarkäkile. Ma ei pea siin silmas mitte ainult neid käkke, mida keerati üksteise otsa Jaak Joala sammast luues, vaid kõigile Eesti kobarkäkkidele. Neid pole õnneks palju, aga need on alati säravad, palju kõneainet ja jama tekitavad ning neid tasub meenutada.

Need kolm Viljandi Linnahoolduse anonüümset töömeest, kes veebruari hakul puulattidest ja OSB-plaatidest Posti tänavale kasti ehitasid, said hakkama isegi suuremat tähelepanu ära teeninud ja teravamalt sotsiaalsele närvile vajutava sümbolistliku taiesega, kui on see töö, mis jääb kasti sisse. Esmapilgul tavaline kast, aga peidab endas kobarkäkki ning seda kasti peaks hoidma ja kaitsma.