Vaba mõte Ilmataadi kaasus

Copy
Üllar Priks
Üllar Priks Foto: Erakogu

Täna tahan ma rääkida ilmast. Seni on tundunud, et see teema läheb alati ja kõigile korda. Eestis elamisest rääkides kerkib tihtilugu esile kiidulaul neljale aastaajale. Eks ole meie seas ka kliimapagulasi, aga üldiselt oleme eelistanud valjul häälel patriootlikkust väljendades väita ka seda, et pole midagi ilusamat päris kevadest, suvest, sügisest ja talvest. See on miski, milles oleme rahvusena alati enam-vähem ühel meelel olnud. Kui ekvaatoril on kogu aeg temperatuurid samasugused ning ööd-päevad ühepikkused, siis meil saab nii pimedust kui valgust, nii kõrvetavat päikest kui karget pakast.

Üldiselt olen ka mina seniajani leidnud igas aastaajas tema unikaalse ilu, mis sest, et selle rõhupunktid on ajas veidral kombel pidevalt muutunud. Näiteks lapsepõlves oli minu suveräänseks lemmikuks talv oma kõrgete hangede ja ninaotsa näpistava pakasepoisiga. Lumi oli nagu iselaadi kingitus, mis teatud perioodiks maha potsatas. Seal, kus enne polnud midagi, oli järsku koormatena valget võluainet, millest kannatas ehitada mängumaid ning mis andis põhjuse kuuri tagumisest sopist suusad ja kelgud välja kraapida. Mida aasta edasi, seda rohkem eelistasin valget maad imetleda läbi aknaklaasi ning talve võluks sai sooja kamina ees istumine.

Tagasi üles