Viljandi haigla töötajad: «Kui lihtsalt enam ei jõua, kui on lootusetu tunne – mis motivatsioonist me saame siin rääkida?»

Viljandi haigla töötajad Saima Hinno (vasakult), Relika Kobin, Erli Lond, Ulvi Skirta ja Janne Klusova küsivad ühiselt: kes aitab abistajat? Foto: Ene Veiksaar

Viljandi haigla andis neljapäeva lõuna ajal teada, et asub terviseameti korralduste kohaselt koroonaosakonnas voodikohtade arvu suurendama. Hiljemalt järgmise nädala reedeks peab haigla olema võimeline ravima vähemalt 14 koroonaviirusega patsienti ja haigla töötajad on jõudmas oma võimete piirile.

Tõenäoliselt ei jää see ainsaks selliseks korralduseks, sest nakatunute arv kasvab iga päevaga kogu riigis, sealhulgas ka Viljandimaal. Viljandimaal tuvastati nädalavahetuse jooksul 166 nakatunut.

Neljapäeval viibis Viljandi haigla koroonaosakonnas, kus ainult paar päeva varem oli olnud kuus kohta, juba seitse koroonapatsienti ning vaba ruumi ei olnud. Terviseametilt tulnud korraldust täidab haigla nii hästi, kui suudab, aga motivatsioon on töötajatel langemas, eriti laupäeval korraldatud meeleavalduse valguses, sest ületunnid, topeltkoormusega töötamine koroonaosakonnas, lõputuna paistev kriis ja järjest suurenev patsientide hulk on olukorra pingeliseks teinud. Tööjõudu pole ka võimalik eriti kuskilt juurde leida, sest haiglas töötamine eeldab väljaõpet, aga näiteks vabatahtlike koolitamiseks pole praegu lihtsalt aega ega võimalusi. Mis edasi? Kuidas haigla hakkama saab?

Küsimustele vastavad Viljandi haigla meeskonna liikmed: haigla õendusjuht Saima Hinno, kirurgiakliiniku õendusjuht Janne Klusova, erakorralise meditsiini ja sisehaiguste kliiniku õendusjuht Ulvi Skirta, taastusravi kliiniku juhataja kohusetäitja Erli Lond, statsionaarse taastusravi ja õendusabi osakonna juhataja Relika Kobin ja kvaliteediõde Helina Randma. Vastatakse ühiselt haigla nimel.

Vastused aitas kokku koguda, üles kirjutada ja vormistada Viljandi haigla kommunikatsioonijuht Ene Veiksaar.

Haiglate koroonaosakondades valitseb personali- ja motivatsioonipuudus. Sama kinnitas ka näiteks doktor Popov "Ringvaates" ning ilmselt on seda paljud saanud sotsiaalmeediast ise lugeda. Kuidas VIljandi haiglas olukord on? Kui keeruline on koroonaosakonda personali leida?

Personali küsimus on tõeline väljakutse, olukord on kriitiline ja me peame arvestama tõsiasjaga, et peagi meil lihtsalt ei ole võimalust valvekordi mehitada. See ei puuduta mitte ainult koroonaosakondi, vaid tervet haiglat. Ka teised osakonnad, kliinikud ja üksused töötavad täisvõimsusega viimasel piiril.

Arusaamatuks jäävad muidugi küsimuses sõnad "personali leida" – meil ei ole neid kusagilt "leida", sest kogu töö tuleb ära planeerida ja jagada nende töötajate vahel, kes on meil olemas. Koroonapatsientidega tegelemine nõuab topeltpersonali. Juurde ei ole kusagilt võtta ei õdesid, hooldajaid, arste, laborante, füsioterapeute, radioloogiatehnikuid, kliinilisi assistente, tegevusterapeute, tegevusjuhendajaid ega teisi haiglatöötajaid, sest kõigil haiglatel on tõsine personalipuudus. Paljud meie haigla inimesed juba töötavad mitme tööandja juures ning sealjuures ühes ja samas haiglas lisaks oma põhikoormusele veel erinevates osakondades. Ilma ettevalmistuseta töötajaid pole mõistlik rakendada ning kui neid oleks tulemas, ei oleks ressurssi ega jaksu neid välja õpetada. Ilma väljaõppeta aga tervishoius rakendust leida pole võimalik.

Rõhutada tasub ka asjaolu, et me ei pea rääkima ainult koroonaosakonna personalist – loodame, et ühiskond on praeguseks hetkeks aru saanud, et tõeliselt keeruline on leida töötajaid ka väljaspool koroonaosakonda pakutavate igapäevaste tervishoiuteenuste tagamiseks. Ka üliõpilased töötavad maksimumkoormusega ning õpivad samal ajal täiskoormusega.

Kuidas on praeguse laine ajal lood Viljandi haigla töötajate motivatsiooniga, võrreldes näiteks esimese ja teise laine ajaga?

Me ei pea võrdlema motivatsiooni siis ja nüüd – olukorrad on erinevad. Lühikese ajaga on haigla kohandanud end väga-väga kiiresti, et pakkuda kvaliteetset teenust ja aidata abivajajaid.

Esimese laine ajal inimesed pingutasid ja säilis lootus, et tänu vaktsineerimisele olukord stabiliseerub, kahjuks aga elu näitab, et elanikkonna seas on jätkuvalt palju vastaseid ja vaktsineerima ei tulda enne, kui riik pole sundinud ja elu päris kinni keeratakse. Suurel osal elanikkonnast kahjuks puudub vastutustunne ja see teeb meditsiinipersonali jõuetuks. Tunneli lõpus valgust ei paista ... Kurb on lihtsalt see, et kui meil praegusel kriisiajal on olemas vahendid, mida varem ei olnud – vaktsiinid –, siis jääb ikka arusaamatuks, miks ei lasta ennast ja oma lähedasi vaktsineerida, sest see võimalus on nüüd ju olemas. Vaktsineeritud võivad muidugi samuti haigestuda, kuid reeglina mitte kuigi raskelt ja nad ei koorma haiglaid.

Motivatsioon ja jaksamine – kui lihtsalt enam ei jõua, kui on lootusetu tunne, mis motivatsioonist me saame siin rääkida? Meie ise ja meie kolleegid pole saanud korralikult puhata, sest paljud on vastutulelikkusest teinud ka puhkuste ajal lisatööd, sest niipalju kui jaksatakse, niipalju püütakse ju anda oma panust, aga elanikkond peab aru saama, et tervishoius töötav personal lihtsalt ei jaksa enam. Ka neid peab aitama ja meie küsime nüüd, et mismoodi aitab ühiskond tervishoiutöötajaid praegusel hetkel? Milline on igaühe panus, et ka abistajat aidataks?

Mida saate ise teha töötajate motiveerimiseks?

Viljandi haigla on teinud oma võimaluste piires, mida suudab. Rahalised võimalused on meie haiglal piiratud, abi peaks tulema riigilt. Raha võib olla motivaator, aga see ei ole pikaajaline lahendus. See ei aita väsimuse vastu ega võta ära töökoormust ja kui kõrgem tasu algselt tekitaski motivatsiooni, siis nüüd see enam nii ei ole.

Mis motiveerib töötajaid? Tõenäoliselt kõige enam normaalne töökoormus, stabiilsus, väljaõppinud ja toetavad kolleegid, töökeskkond, tööandja ja ühiskonna poolt väärtustamine, töötasu ja kindlasti midagi veel. Töötajate ennastületavat panust muidugi märgatakse ja tunnustatakse, korraldatakse tänuüritusi. Meie haigla hoolib oma personalist, kuid praegune kriisiolukord on tõsiselt muret tekitav.

Ka laiemal elanikkonnal lasub vastutus mõelda, aru saada ja anda oma panus, et leevendada tekkinud olukorda. Igaühel väljaspool tervishoidu on võimalus panustada vaktsineerimise abil, et tervishoiu toimimine säiliks või ... Õigem oleks praegusel hetkel juba öelda, et see taastuks.

Mida ootab haigla riigilt töötajate leidmiseks ja motiveerimiseks?

Hetkeolukorras peame keskenduma sellele, mida saab riik ja igaüks ise teha, et meie tervishoiutöötajad veel jaksaksid vastu pidada. Küsime igalt inimeselt, mida ta ise on teinud, et kodukoha tervishoiuasutus säilitaks toimivuse ja oleks valmis aitama igaühte just sel hetkel, kui keegi abi vajab? Abivajaja rolli võime sattuda kõik täiesti ootamatul hetkel.

Kõige lihtsam ja igaühele jõukohane samm oleks võtta vastutus enda ja oma lähedaste tervise eest ning lasta end vaktsineerida. Üks on kindel: vaktsineerimine aitab. Meil on see tõestatult toimiv lahendus olemas.

Tervishoiutöötajad vajavad praegu eelkõige aga puhkust. Ja nad vajavad kindlust, et olukord paraneb. See ei saa enam olla "lootuskiir ega valgus tunneli lõpus", sest seda paraku me keegi enam ei jaksa uskuda.

Riik saab panustada ühelt poolt finantsvõimalustega ja teiselt poolt saab anda panuse spetsialistide ettevalmistusse. Näiteks on aastaid juba räägitud õdede puudusest ja praegu oleme olukorras, kus ongi kriis – meil ei ole võimalik patsiente vastu võtta, sest ainult haiglavoodi ju inimest ei aita, vaja on ka haiglapersonali, kes parimate võimalike teadmiste ja oskustega aitaks kaasa tulemuslikule raviprotsessile. Milline on riigi pikaajaline plaan tagada kvalifitseeritud personal sellises mahus, mis on vajalik Eesti elanikkonnale?

Teame ju kõik, et tervishoiu kutsealadel töötavate spetsialistide väljaõpe on pikaajaline, minimaalselt kolm aastat ja teatud spetsialistidel 7-8 või enamgi aastat. Seega peavad riigi lahendused käivituma juba nüüd ja kohe. Palun küsime kõik, kui suur on tervishoiuerialade riigieelarveliste õppekohtade arv ja kas see on viimastel aastatel muutunud? Näiteks on teada, et kogu riigis on puudu intensiivravi õdedest – aga mida me selle teadmisega nüüd peale hakkame, kui meil on osakonnas intensiivravi vajavad patsiendid ja samad õed teevad juba mitmendat järjestikust valvet?!