N, 8.12.2022
«Jään siia hobuste juurde, sõitku või maja jõkke»
«Kõik tahavad, et nendega tegeldakse,» ütleb Ulvi Rosenberg ning nunnutab oma suuri loomi nii, nagu nood oleksid tibatillukesed. Foto: Marko Saarm
«Jään siia hobuste juurde, sõitku või maja jõkke»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
  • Ohustatud Tori hobuse säilimine sõltub üksikute entusiastide tööst
  • Ulvi Rosenbergi maja Soomaal ähvardab jõkke vajuda, ent vald probleemi ei näe
  • Põhja-Sakala vald soovitab Ulvil kolida Soomaalt valla sotsiaalkeskusse

Soomaa naine Ulvi Rosenberg, kes sai suvel Soomaa vikatimehe tiitli, hoiab hammaste ja kümne küünega kinni oma vanaisa põlistalust ja ohustatud Tori hobustest, isegi kui tema maja Halliste jõe kaldal ähvardab veevoogu vajuda.

Keda peaks huvitama, et Soomaal majad lagunevad; et seal enam hobuvankriga ei sõideta; et soid taastatakse, kuid see muudab aastatepikku väljakujunenud ökosüsteemi; et metsad langevad ja inimesed kolivad linna? 65-aastast Ulvi Rosenbergi huvitab. Tema astub kogu oma olemusega vastu tänapäeva tarbimiskultuurile: toimetab Tipu küla ainsa põliselanikuna Halliste jõe kaldal Venesauna talus, soovib säilitada Soomaa iidset kultuuri ja kasvatada hobuseid ega nõustu oma maad müüma, sest ei lepi mõttega, et sealt mets maha võetakse.

Põhja-Sakala vald tahab teda aidata ja on soovitanud tal kolida Kõpu sotsiaalteenuste keskusesse, sest nii oleks tunduvalt lihtsam. Tema aga leiab, et see poleks mitte ainult tema, vaid kogu Soomaa kultuuri surm.

Ühel septembrikuu laupäevahommikul kell 10 tuleb Ulvi Rosenberg hoogsal sammul mööda Soomaa metsarada mulle kruusateele vastu. Mul on hea meel teda taas näha. Suvel, kui olime sõitnud fotograaf Eve Naaberiga temast persoonilugu tegema ja me teda telefonis kätte ei saanud, juhatasid Soomaa inimesed meid üks ühte, teine teise metsatukka, nii et mõtlesime juba, kas ta üldse päris inimene ongi. Ent kui me ta kõigi nende ähmaste juhiste järgi oma talust siiski üles leidsime pärast seda, kui olime kaks kilomeetrit parmupilves läbi metsa ja üle luha kõmpinud, veendusime, et igasuguseid parameetreid arvesse võttes on ta kõike muud kui hooletusse jäetud hädine vanainimene. Ta on hoopis naine, kes hoiab oma põhimõtetest kinni nagu rabamännijuurikas. Ning seisab kogu hingega Soomaa kultuuri ja terve maaelu eest. Ta liigub nõtkelt nagu haldjas, püsib raudselt hobuse seljas ning saab kõigi maatööde, sealhulgas heinapallide veeretamise ja üksteise otsa vintsimisega ise hakkama.

Seekord on ta kutsunud mind kaasa Läänemaale Erja mõisasse, kus Lars Uus kasvatab Tori hobuseid nagu temagi Soomaal. Neli tema mära on seal parajasti peigmeestel külas. «Läheks vaataks, kuidas mu hobustel seal ka läheb,» oli ta mulle helistades lustakalt ette pannud. Et ta ise ei julge autoga nii pikka tretti ette võtta, oli ta mind autojuhiks palunud ja mina olin olnud pikemalt mõtlemata nõus, sest terendas võimalus üle aastate ratsutada.

Üks põhjus, miks Ulvi Rosenberg keeldub Soomaalt lahkumast, ongi tema 12 puhtaverelist Tori hobust. Nagu ta ütleb, tegid seda tõugu loomad kunagi kõik tööd ära. «Viisid metsast välja metskonna puid, talviseid küttepuid veeti, aiamaad sai ka haritud, heina tehtud, kartulivagusid aetud ...»

Tori alevis, kust üht-teist külakostiks kaasa ostame, möödume pika ajalooga hobusekasvandusest. Ulvi Rosenberg palub mul auto korraks seisma jätta. «Kas need siis ongi Tori hobused?» väljendab ta hämmeldust. «Kui hakata nende põlvnemises järge ajama, siis neil on palju Hannoveri täkkude verd. Ta on sporthobune, ta ei ole tööhobune. Tänapäeval keegi niisama tööhobuseid ei kasvatagi, sest neil pole turuväärtust. Sporthobune on äriartikkel.»

Peaaegu nišitoode

Ratsutaja ja ratsatreener Lars Uus, kelle juurde oleme mõne tunni pärast jõudnud, meenutab, et tema kohtus Ulvi Rosenbergiga paar aastat tagasi Tori hobuse kasvatajate üldkoosolekul ja läks seal temaga üle saali tülli.

«Süüdistasin vanu kasvatajaid selles, et nad ei tee varssu ja hobused on hääbumisohus. Ulvi tõusis püsti ja küsis: «Kelle jaoks ma varssu teen? Kas soomlaste jaoks?» Mina omakorda: «Tee nad valmis ja vaatame, kuhu nad satuvad!» Pärast kutsus ta mu oma hobuseid vaatama. Sõit oli pikk ja vahepeal tuli mul juba hirm, et viimati meelitab mu nõiamajja. Kartsin, et see on viimane kord, kui mind nähakse.»

Ent Uus tahtis Rosenbergi hobuseid näha, sest need pidid olema huvitava põlvnemisega ja Rosenberg oli aastakümneid nendega veokatsetel käinud. «Kuulsin legende, et ta on kange mutt, tugev ja vastupidav.»

Lars Uusilgi on soov Tori hobuseid säilitada ning nüüdseks on ta Ulvi Rosenbergilt saanud palju julgustust ja häid nõuandeid.

«Tori hobune on nagu linasest riidest särk: jube halb on seda triikida, plekid ei tule välja, tegumood on siukene, et vajub vormist välja, ja samas mõne jaoks on see nagu püha graal – ainukene õige hingav riie ja kõige parem ihule,» võrdleb ta.

Ulvi Rosenbergi maja on pragusid täis ja ta ise kahtlustab, et see on seotud jõekalda vajumisega. Vallaametnikud nendivad, et maja on lihtsalt ajahambast puretud.
Ulvi Rosenbergi maja on pragusid täis ja ta ise kahtlustab, et see on seotud jõekalda vajumisega. Vallaametnikud nendivad, et maja on lihtsalt ajahambast puretud. Foto: Marko Saarm

Uusi arvates praegu Tori hobuseid eriti ei kasvatata ega tehta ka kuigi suuri pingutusi, et tõug säiliks, sest see pole veel nii-öelda kultus- või nišitoote staatusesse jõudnud, aga selleks ajaks, kui nad väga popiks muutuvad, võib-olla ei olegi neid enam õieti alles. Ta nendib, et algupärast funktsiooni ei anna neile loomadele enam mingi nipiga tagasi, kui just ajaratast teistpidi käima ei pane, ent leiab, et just Tori hobune sobib hästi maale kolivatele peredele või lastele esimeseks ratsahobuseks, sest on rahulik. «Ta on ideaalne koduhobune. Tema vankri ette õpetamine on imelihtne – ta on sellega sünnipäraselt harjunud.»

Uus näitab meile oma hobusekarja ja tema kaheaastane tütar, kes oli esimest korda sadulas olnud juba üheaastasena, marsib endaga võrreldes hiigelsuurte loomade vahel ringi. Nood näivad arvestavat tema kui karjaliikmega, natuke vaid nuusutavad teda.

Maja pool hirnatab valjuhäälselt peagi Eestist ära koliva sakslanna Ute Wohlrabi noor Tori täkk Linus, kes on möödunud ööl Otepää kandist sinna sõidutatud. (Olgu öeldud, et lisaks temale õnnestus Uusil Eestis pettunud hobusekasvatajalt mõni nädal hiljem ära tuua veel seitse hobust, kes muidu oleks hukatud või müüdud neile, kes tõu­kasvatusest midagi ei tea.)

Maja võib jõkke sõita

Samal ajal kui Lars Uus süüa teeb, räägib Ulvi Rosenberg oma teisest murest – oma maja halvast seisukorrast. Lisaks hobuste kasvatamisele hooldab ta oma erivajadustega venda, meest ega lapsi tal pole, sest on oma elu pühendanud hobustele ning nüüd ähvardab esivanemate ehitatud maja jõkke vajuda.

Kevadel pöördus Ulvi Rosenberg Tipu küla teise elaniku Rait Partsi abiga Põhja-Sakala vallavalitsuse poole ja tegi avalduse kaldakindlustuse rajamiseks. Sellele ei vastanud keegi. Telefonikõnede peale lubati tagasi helistada, aga ei helistatud.

«Ma olen juba sellises seisundis, vesi on maja all, ma ei oska enam midagi teha,» räägib ta. «See, et maapind on vesine, lõhub ahjud ja pliidid. Seintes on ka näha, et kõik on pragusid täis.»

Venesauna talu ehitas Ulvi vanaisa Peet Rosenberg, kes sai koha 1868. aastal kõrtsis vahetuskaubana. Esimesed seitse aastat oli seal nii märg, et midagi ei õnnestunud kasvatada, siis tulid aga ilusad aastad ja talu läks õitsele, kasvatati isegi lina. Seal olid oma veski ja sepikoda, ametis olid teenijad. Kui maja 1960-ndatel maha põles, ehitas Ulvi isa, samuti Peet Rosenberg, selle uuesti üles.

Ulvi Rosenberg näitab oma äravajunud köögipõrandat. Vallaametnike hinnangul pole vajumine seotud jõe lähedusega.
Ulvi Rosenberg näitab oma äravajunud köögipõrandat. Vallaametnike hinnangul pole vajumine seotud jõe lähedusega. Foto: Marko Saarm

Sellessamas majas elab Ulvi Rosenberg vend Harriga seniajani. Vend käib korra nädalas parvega üle jõe Tippu bussi peale. Vett majas pole ja pole ka kaevu. Pesuvett ammutatakse jõest, joogivett saadakse naabrite käest või linnast. Kuigi ehitusmehed panid omal ajal püsti hea maja, on nüüd seal elada päris nigel. «Vundament on aasta ringi märg. Kogu aeg tulevad uued praod, mõni pragu läheb laiemaks, mõni tõmbab kokku. Mida ma remondin, kui ta kogu aeg liigub,» räägib Ulvi Rosenberg.

Lars Uus on vahepeal toidu valmis saanud ja nüüd löövad tal silmad särama. «Kas lähme ratsutama ka?»

Toome koplist hobused, puhastame ja saduldame nad ning ratsutame mitu kilomeetrit mööda vanu metsateid ja hooldatud, ent inimtühje puisniite. Puhtast teadmisest, et Eestimaal on veel selliseid kohti, kus saab niimoodi kapata, tekib pöörane vabaduse tunne. Siis aga ongi juba kojumineku aeg.

Õhtupimedas sõidutan Ulvi Soomaale tagasi. Jääb veel minna üle laguneva Läti silla ja jõuamegi tema teeotsani. «Võta, kasuta minu pealampi – siin kandis on ju hunte!» pakun talle. Tema aga ütleb, et see on liiga keeruline, ulatab mulle sõidu eest tänutäheks purgi Soomaa mett ja vantsib läbi pimeduse metsa poole.

Vald tuleb siiski appi

Ulvi Rosenbergi mured ei anna mulle rahu. Helistan temast mõne kilomeetri kaugusel elavale Sonni talu peremehele Tõnis Kortsule. Pärin laguneva Läti silla kohta ning ühtlasi, mida arvab tema jõekalda vajumise kohta. Korts ütleb, et ta pole küll naabri maja vaatamas käinud, aga ka tema enda maja on sama jõe ääres ja on näha, kuidas aiapostid on jõe poole vajunud. «Ajan neid kogu aeg õigeks, maapind vaikselt muudkui voolab jõe poole, jõgi uhub kaldaid ära.»

Korts lisab, et suurem vajumine on olnud viimase paari­kümne aasta jooksul ja kui maja on täiesti jõe kaldal, siis jõgi tõmbabki seda enda poole. «Maapind on liikumises. Seal eriti. Täiesti pädev jutt.»

Seejärel võtan ühendust Põhja-Sakala vallavanema Jaanus Rahulaga, sest valla registrite ja infosüsteemide spetsialist Kalev Mitt lubas suvel Ulvi Rosenbergile tagasi helistada, ent ei teinud seda. Rahula ütleb, et on Rosenbergi muredest teadlik ning vallal on plaan talle külla minna.

Juba sellele telefonikõnele järgneval nädalal lähebki Rahula koos kolme teise vallaametnikuga Rosenbergi juurde asja kaema ning kui talle mõne aja pärast uuesti helistan, teatab ta: «Olukord on selline, et jõgi iseenesest majale ohtu ei kujuta. Vaatasime vundamendi üle, see on terve. Köögis on tõesti põrandasse ja betooni tekkinud auk. See on aga tekkinud sellest, et lampkast, kuhu köögist peaks pesuvesi kogunema, on lagunenud, köögis on end pestud ja põrand on puiduosast läbi.»

Nagu Rahula räägib, plaanib vald aidata põranda ära parandada. Ahjud aga tema sõnul vajunud pole – praod on tekkinud valest kütmisest ning korstnad ja küttekolded on olnud pikka aega puhastamata. «Maja on hõre ka. See on ju palkmaja, mis on ehitatud 1960-ndatel ja kus hiljem pole remonti tehtud. Majaelanikud on ka liiva- ja saepurusoojustuse eemaldanud, seal on ainult laudis.»

Ulvi Rosenberg ütleb, et talvel on majas umbes viis kraadi sooja.

«Eks ta taha sanitaarremonti. Õnneks on katus korralik, pole niiskuskahjustusi, mis on selliste majade puhul tavaline. Seinad, lagi ja vundament tuleks pikas perspektiivis soojustada,» märgib Rahula.

Valla ehitusspetsialist Üllar Loper – üks neist, kes Venesaunal kohal käis – kinnitab, et vundamendis deformatsioone pole. «Kui maja vajuks jõe poole, siis oleksid ka korstnad katkised.»

Ulvi Rosenbergi maja on pragusid täis ja ta ise kahtlustab, et see on seotud jõekalda vajumisega. Vallaametnikud nendivad, et maja on lihtsalt ajahambast puretud.
Ulvi Rosenbergi maja on pragusid täis ja ta ise kahtlustab, et see on seotud jõekalda vajumisega. Vallaametnikud nendivad, et maja on lihtsalt ajahambast puretud. Foto: Marko Saarm

Loper märgib veel, et kui maja oleks ehitatud näiteks 50 meetrit ülesvoolu, kus jõgi rammib kallast täisnurga all, oleks põhjust muretseda, ent praeguses asukohas ohtu pole. «See on minu hinnang. Inimest on selle erosiooniga hirmutatud.»

Hobused on Ulvi Rosenbergil vallaametnike sõnul väga heas toitumuses ja hästi hooldatud.

Üllar Loper nendib, et ega vald saa inimesel kõike ka ära teha. «Saame ainult teatud osas aidata. Omal peab ka olema tahtmine ja selge pilt tuleviku suhtes.»

Ühe variandina on vald Rosenbergile välja pakkunud võimaluse elada Kõpus valla sotsiaalteenuste keskuses, kas või ainult kõige külmemal ajal. Too aga oma loomadele viidates keeldus sellest. «Eks see ole inimese enda otsustada, aga vähemalt on alati võimalus tulla,» ütleb Rahula.

Kaldakindlustuse ehitamise küsimuses saan keskkonnaameti looduskasutuse osakonnast vastuse, et jõekaldaid on võimalik kindlustada ja sellisel puhul tulebki seda teha. «Vee mõju on tavainimesel suhteliselt raske ette kujutada,» ütleb osakonna spetsialist Kadri Hänni ning nendib, et kohapeale tuleks kutsuda ekspertiisi tegema hüdroinsener, kes oskab öelda, kuidas vee liikumine seal pärast kindlustuse rajamist muutuda võib. «Kui ühele katastriüksusele kindlustus rajada, siis vesi võib hakata kulutama mõnda teist katastriüksust.»

Praegu Ulvi Rosenbergi karjas elav, kuid Lars Uusi karja tarvis planeeritud täkupoiss Humal mängib nelja-aastase mära Siisiga. "Muudkui naks ja naks," ütleb perenaine. Emapiimast võõrutatakse varsad umbes kuuekuuselt. Fotol on varss oma ema sabas.
Praegu Ulvi Rosenbergi karjas elav, kuid Lars Uusi karja tarvis planeeritud täkupoiss Humal mängib nelja-aastase mära Siisiga. "Muudkui naks ja naks," ütleb perenaine. Emapiimast võõrutatakse varsad umbes kuuekuuselt. Fotol on varss oma ema sabas. Foto: Marko Saarm

Hänni märgib veel, et nõukogude ajal, kui maja ehitati, 50-meetrist ehituskeelu vööndit jõgede ääres ei olnud, aga peab arvestama ka üleujutuse ohtu. «Soomaal ei saa eeldada, et võib ehitada 50 meetri kaugusele. Peab arvestama looduslikke olusid.»

Hänni nimetab mitut hüdroinseneride ettevõtet, kes olukorraga tegelevad, ning annan selle info edasi Põhja-Sakala valla ehitusinsenerile Üllar Loperile.

Küsimusele, kelle mure on see, kui jõgi uuristab kallast, vastab Hänni, et tegelikult on see maaomaniku mure, kui tema kinnisasi piirneb jõega. «Aga eeldaks, et olukorras, kus inimesed on juba vanemad, tuleb kohalik omavalitsus neile appi. Eks see olegi ebatavaline juhtum. Vallal on mõistlik asjaajamine enda peale võtta ja oma elanikku aidata. Jõe maa on tema katastriüksuse koosseisus. Jõgi voolab läbi eramaa. Aga jõe vesi on riigi oma.»

Nagu hääbuvad keeled

Kui Ulvi Rosenbergile pärast vallaametnike külaskäiku helistan, avaldab ta suurt nördimust selle üle, et talle ja tema vennale soovitatakse kergemat elu Kõpu sotsiaalteenuste keskuses. «No jumalukene, kas tõesti sellepärast, et neid sindrima soid taastatakse, pole kohalikul elanikul enam võimalik elada? Kopraid keegi ei püüa, need söövad silmad peast, uuristavad kõik jõekaldad ära. Jõgi on risu täis, voolu ei ole. Kas ma tõesti nüüd sellepärast pean minema ära vanadekodusse surma ootama või?» põrutab ta.

Hääles kibedus ja pettumus, küsib ta: «Mis asi on Soomaa? Meil pole ju inimesi! Kõik on ära läinud. Näed, vägisi aetakse ära. Isegi mind, kuigi ma pean siin loomi. Mine ära Kõppu, surma ootama ... Tori hobune on hävinemisohus. Tegelikult on ta ju meie kultuuripärand. Ja kui ma tunnen, et ma olen võimeline nendega tegelema, neid pidama aitähhi eest, pole mul enam võimalik elada, kuigi ma tunnen ennast füüsiliselt hästi ...» Viimatiste sõnade peale sülitab Ulvi Rosenberg kolm korda üle vasaku õla.

Ta tahab Soomaal elada ja higistada, ent tunnistab, et ei oska enam midagi ette võtta. «Maja lihtsalt läheb minema. Mõtlesin, et vald oskab nõugi anda, aga neil ei ole muud nõu, kui et tulgu ma ära sotsiaalmajja. Aga loomad? Ma ei saa ju sotsiaalmajast käia siia loomi talitama! See võtab lolliks täiesti. Juhe jookseb kokku, ei oska enam A-d ega O-d rääkida.»

Mõttekaaslane Lars Uus nendib, et Ulvi Rosenbergil on täielik õigus Soomaale jääda. «Ei ole nii, et inimene peab riigi juurde minema. Mõnikord peab riik ka inimese juurde tulema. Ulvi on tüüpiline näide sellest, et kui kõik kolivad ära ja üks on veel jäänud, siis üritatakse see viimanegi lahti kangutada.»

Ulvi Rosenbergi väitel tema maja vundament vajub. Põhja-Sakala valla ametnikud nii ei arva ja ohtu ei näe.
Ulvi Rosenbergi väitel tema maja vundament vajub. Põhja-Sakala valla ametnikud nii ei arva ja ohtu ei näe. Foto: Marko Saarm

Tema sõnul on Ulvi märkimisväärne tegelane. «Nagu tema juurde sattumine on keeruline, on ka tema usaldusringi saamine keeruline. Olen väga tänulik, et ta on mul aidanud leida enesekindlust hobusekasvatuse alal, leida tuge hobuste kujul, ilma et oleksin pidanud paaritamise tarvis hobuseid välja ostma. Olen temas leidnud toreda suunava ja õpetliku vestluskaaslase.»

Kelle mure on see, kui Ulvi Rosenbergi maja ära laguneb? Kas tõesti vaid tema enda? Kas ja kelle mure peaks olema ühe ohustatud loomatõu eest hoolitsemine?

Meenuvad soome-ugri keeled. Paljude nende hääbumine on kõigi ja samas mitte kellegi mure. Nii mõnegi keele säilimine sõltub üksikute entusiastide tööst. Aga niikaua, kuni on selle rääkijaid ja kandjaid, keel säilib. Samamoodi on ilmselt Soomaa elu ja Tori hobusega.

Tori hobune on alalhoidlik

Raamatust «Tori hobusekasvandus 160» võib lugeda, et Tori hobusekasvandus asutati 1856. aastal eesmärgiga parandada ja säilitada Eesti hobuse tõugu.

Eesti hobust ristati Soome hobuste, Araabia täisvereliste täkkude, Ardenni hobuste, Norra maahobuste, Orlovi traavlite, Anglo-Araabia hobuste, Inglise täisvereliste ratsahobuste, Ida-Preisi täkkude ja Hannoveri hobustega, selline ristamine aga tõugu piisavalt ei parandanud. Aretati hoopis uus tõug – Tori hobune.

Tori hobuste esiisaks peetakse Norfolki hobust Hetmanit. Eesti Vabariigi asutamise ajaks oli Eestis kolm kohalikku hobusetõugu: Eesti maahobune, Eesti raskeveohobune ja Tori hobune. 1974. aastal oli «Tori hobuste riikliku tõuraamatu» XII köite põhjal puhtatõulisi Tori märasid majandites 9000.

2008. aastal jagati Tori hobuste tõuraamat kaheks: ühe poole moodustavad enamasti tugeva kehaehitusega, traditsioonilise Tori väljanägemise ja põlvnemisega ning teise pigem sportliku väljanägemise ja suurema võõrveresusega hobused.

Tori hobuste kasvataja Lars Uus märgib, et enam-vähem puhtaverelisi Tori hobuseid pole Eestis rohkem kui 300. Tema selgitust mööda on nad alalhoidlikud, mis võib väljenduda selles, et nad on inimese suhtes ükskõiksed, kui neilt palutakse teha üle jõu käivat tööd. «Aga hea osa on see, et nad ei jookse end surnuks ega rabele end lõhki, kui kinni jäävad. Igal võimalusel söövad ja alati valmistuvad talveks.»

Karjamaal saab Tori hobuseid Uusi sõnul pidada aasta ringi ilma teki või jõusöödata. Eesti kliimaga kohanemisest annab muu hulgas tunnistust lai kabjakuju, mis sobib hästi meie porisesse aastaaega.

Märksõnad
Tagasi üles