Meestehommik hämaras padrikus

Vaese mehe Fred Jüssi. Metsa ei pea tingimata mootorsaagi kaasa võtma, vahel võib seal ka niisama molutada. Foto: Marko Saarm

Eks igaüks lähe lolliks omamoodi. Olen töö tõttu sattunud mitmel korral kino beebihommikule. Niisugused eriseansid on noortele emadele meeldiv võimalus lapse kantseldamise kõrvalt kultuurne olla. Sellest ajendatuna leidsin end ootamatult mõttelt, miks ei võiks ka keskealised mehed lubada endale võimalust argisagimistest välja lülituda. Miks mitte minna näiteks metsa? Ja et tööpäev raisku ei läheks, mõistagi enne kukke ja koitu.

Kui sa pead ärkama kella viiest, on üsna aimatav, et kõigepealt ei leia sa telefonil nuppu, mis häiriva tirina lõpetaks, ning siis koperdad pimedas magamistoas koera otsa, ajad teed keetes endale tulist vett käe peale, paned särgi tagurpidi selga ja jääd autot oodates teleka ette tukkuma. Kui lõpuks fotograaf Marko Saarm helistab, et on värava taga, avastad sa üllatusega, et ei oska koridori ust lukust lahti keerata.

Hoolimata sellest, et vastik Une-Mati jonnakalt silmalaugude küljes ripub, saame veerand seitsmest linnatuled seljataha jätta. Päikesetõusuni on veel tund ja meestehommiku võib alanuks kuulutada.