FILMIARVUSTUS ⟩ Kodus on mugavam tukastada kui kinos

Nii staatiline ja igav, et vaataks nagu suvalist fotot võõrast inimesest. Füüsik Sandra Metsa (Mari Abel) emotsioonitu karakter muudab niigi aeglase süžee veel raskemini talutavaks. Foto: Kaader filmist

Teate ju küll neid vastikult plärisevaid mopeedautosid, mis maanteel normaalset liiklusvoogu pidurdavad? Igas sellises ratastega köögiviljakombainis istub kaheksateistkümne praktilise taskuga matkavesti kandev vanahärra, pigistab oma sooniliste kätega rooliratast ja nohiseb nii, et masina esiklaas uduseks läheb. Iga selline metallplönn on nagu hüübinud vereklomp kolesteroolihaige suitsuvenna soonestikus. Nagu pomm, mille süütenööri pikkust keegi ei tea. Seepärast on mopeedautost raske ka niisama mööda trügida – see oleks justkui probleemi eiramine. Tundliku närviga inimene tahaks appi minna, natuke tagant tõugata. 

No mis sa teed ära, ei ole hoogsa filmi skeem meie kinokunstnikele mokkamööda. Septembri lõpus kinodesse jõudnud "Sandra saab tööd" on just nagu mopeedauto – ärritavalt veniv ja aeglane.