MA EI OLE kunagi ametlikult Viljandis elanud, aga kogu mu teadlik elu on olnud Viljandiga tihedalt seotud. Viljandiga on olnud seotud suurem osa minu kooliteest (eri koolides kokku 19 aastat) ja praeguseks ka peaaegu 30 aastat töömeheelu, neist viimased 20 aastat otseselt Viljandi linna hallatavas haridusasutuses. Seega läheb Viljandi ja siin toimuv mulle vägagi korda.
Kui siia juurde arvata aastatega süvenev talumatus väga veidrate nähtuste suhtes ja purujuhuslikult sülle langenud suur hulk vaba aega, saab kokku piisava põhjuse istuda klahvide ette ja hakata oma arvamust avaldama.
VALIMISED lähenevad, aga asjad ei liigu. Õnnetu kunstiteos on Viljandis seniajani kastis ja keegi ei tea, mitu pesakonda linnupoegi seal on välja haudutud või mitu lindu on kujule pähe lasknud. Vanarahva tarkus aga ütleb, et see, kui lind pähe teeb, toob rahaõnne. Ei tea, kas Jaak Joala kuju selle raha endale saab, aga kuhugi seda vaja on ja lausa hädasti, sest raha ju on see, mis paneb rattakesed liikuma, teeb inimesed rõõmsaks ja viib elu edasi.