Kadri Kallast: Männimäe on võimaluste maa

Kadri Kallast: "Suurte kortermajade elanike vahelised suhted piirduvad enamasti teretusega trepikojas, halvemal juhul pahaselt sisistamisega parema parkimiskoha äranapsamise pärast ning teinekord vaidlustega korteriühistu koosolekul." Foto: Marko Saarm

RUUM ON alati võimalus: me saame seda kujundada, mugandada, üha ringi teha ja loendamatutel viisidel kasutada. Uut ilmet ja kasutusvõimalusi vajab Viljandi Männimäe linnaosa avalik ruum, mis praegu koosneb peaasjalikult parklatest ja autoteedest, nende vahele jäävatest üksluistest radadest ja vähe kasutust leidvatest muruplatsidest. Selle Viljandi rahvarohkeima piirkonna õueruum võiks olla palju mõnusam ja kutsuvam.

Küsisin Facebooki Männimäe grupi liikmetelt, mis on nende hinnangul selle linnaosa murekohad. Kõige populaarsemad vastused olid kergliiklusteede kehv seisukord ja kodulähedaste parkimiskohtade nappus. Neile järgnes mõnusate turvaliste õuealade puudus. (Selgituseks lugejale, kel pole väikseid lapsi: turvaline õueala on selline, kuhu lubad lapsel minna üksi ja kaasa võtta ka palli või jalgratta, muretsemata, ega ta äkki sõitvale autole ette jää.) Probleemiks peetakse ka kohvikute ning kogukonna- ja kultuuriürituste nappust (khm-khm, olematust). Mõni igatseb rohenäputamise võimalust, mõni suurt koerteparki.