Nimekiri hävimise eest ei kaitse

Leele Välja hoiatab lühinägelike otsuste eest.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eesti XX sajandi väärtusliku arhitektuuri nimestikku kuulub Viljandimaalt 70 ehitist. Nende seas on näiteks Uueveski aedlinn, Ugala teater, Õisu piimandusinstituudi internaat, Puka talu, kolhoosi Kindel Tee keskus-klubi ja Suislepa rahvamaja.

Kogutud andmeid on asunud  analüüsima kõnealuse projekti tarbeks moodustatud ekspertnõukogu, kes teeb hiljemalt aasta lõpuks ettepanekud edasiseks. Projekti põhieesmärk on välja selgitada Eesti XX sajandi arhitektuuri olulisim osa ja kavandada selle kaitsmiseks vajalikud meetmed.

Projekti koordinaator, Eesti arhitektuurimuuseumi direktor Leele Välja, kui kaugel selle ettevõtmisega ollakse?

Käib projekti teine etapp, mis tähendab maakondlikes töödes esile toodud objektide analüüsimist ja edasise käitumise kaalumist ekspertkomisjonis. See etapp saab läbi tänavu.

Üldjoontes on materjalil esimene ring peal ja väljavalitud objektidele tehakse ekspertiise. Komisjonis tegeldakse juba keerulisemate küsimustega, millele senises arhitektuuripärandi kaitse praktikas üheseid vastuseid pole.

Värskendame natuke mälu — miks see suur töö õieti käsile võeti?

Selle töö idee juured olid õigupoolest Sakala keskuse lammutamises. Pärast seda leidis kultuuriministeerium, et vältimaks edaspidi juhtumeid, kus puht teadmatusest lammutatakse rahvusliku kultuuripärandi seisukohalt oluline hoone, tuleb korraldada inventuur ning väärtuslikud objektid välja selgitada ja esile tuua.

Meie XX sajandi arhitektuuri ei ole varem ju süvitsi suurt uuritudki.

Päris nii öelda ei saa, meil on ilmunud väga põhjalik ja suurepärane raamat akadeemik Mart Kalmult.

Selline akadeemiline käsitlus põhineb aga kvalitatiivsel meetodil ega taga, et esile oleks toodud kõik, mis on oluline reaalses kultuuripärandi kaitses.

Viljandimaalt on nimekirjas 70 ehitist. Mis neist edasi saab? Nimekirjas olek ei tähenda ju, et hoone automaatselt muinsuskaitse alla võetakse.

Nimekirjas olevaid ehitisi analüüsis arhitektuuriteadlastest ja arhitektidest koosnev ekspertkomisjon. Tehti ettepanek tellida väga väärtuslikuks arvatud ehitistele ekspertiis, et kaaluda vastavust kultuurimälestise tunnustele.

Objektid, mis hoolimata oma väärtustest ei ole elujõulised — millel pole funktsiooni ning arvestades ühiskondlike olude muutumist ja piirkonna allakäiku ei ole seda ka perspektiivis näha — dokumenteeritakse ja võetakse lihtsalt arvele.

See tähendab seda, et hoone on esindatud XX sajandi arhitektuuri kajastavas registris, mis asub muinsuskaitseameti koduleheküljel riiklikus kultuurimälestiste registris, ning seda soovitatakse säilitada kui kohaliku tähtsusega arhitektuurilooliselt olulist objekti. Ennekõike tähendab see säilitamist ja äramärkimist planeeringute kontekstis.

Mida hooned sellest võidavad? Või on nende omanikel hoopis põhjust lisakohustuste pärast muretseda?

Pigem võiks küsida, mida võidavad sellest ühiskond ja kohalikud inimesed. Ühelt poolt on see võimalus teadvustada väärtuslikke objekte ja neid ka väärtustada. Lokaalses kontekstis ei ole see alati enesestmõistetav.

Kultuuripärandi kaitses laiemalt on tegemist ettevõtmisega, kus riiklikult väärtustatavad objektid valitakse välja väga rikkaliku kogumi seast. See võimaldab esile tuua ja säilitada paremaid näiteid ajastu ja hoonetüpoloogia kontekstis.

Seni nii laiapõhjalist inventuuri tehtud pole ja see annab hea kogemuse, mida saab pärandikaitses ka edaspidi kasutada. Lisakohustused tekivad eelkõige riikliku kultuurimälestisena kaitse alla võetavate hoonete omanikel.

Aga laiemalt võttes puudutab see teema meie üldist planeerimis-, ehitus- ja arhitektuurikultuuri, mis on väga madalal tasemel. Mida kaugemale pealinnast, seda lühinägelikumad kipuvad otsused olema. Ja see ei ole enam ainult pärandi hoidmise, vaid keskkonna ja kultuuri küsimus laiemalt.

Kas otseses hävimisohus hoonet võib pärast nimekirja sattumist oodata parem tulevik?

Lootus jääb alati. Ega nimekirja sattumine iseenesest hävimise eest kaitse nagu ka riikliku kultuurimälestise staatus, küll aga tähendab see alati objekti teadvustamist, väärtustamist ja tutvustamist. See võib nii mõnelegi hüljatud hoonele uued kosilased tuua.

Tagasi üles