Palju paberimäärimist ehk Kuidas pääseda välismaale õppima

Foto: graafik

2010. aasta suvel tekkis mul mõte minna aastaks mujale õppima. Ajendiks sai paar aastat tagasi Saksamaale vahetusõpilaseks läinud onutütar, kes oli ülimalt rahul: on ju huvitav proovida midagi uut.

Sattusin organisatsiooni YFU (Youth For Understanding) Eesti koduleheküljele ning lugesin, kuhu ja millal oleks võimalik minna. Leidsin ka endiste vahetusõpilaste blogisid ning otsustasin härjal sarvist haarata, et mu unistus liiva ei jookseks.

Sama aasta sügisel käisid Jakobsoni gümnaasiumis ennast ja organisatsiooni põhimõtteid tutvustamas YFU Eesti vabatahtlikud, kes rääkisid ühtlasi, kuidas seda teed ette võtta. Idee tundus ahvatlev. Arutasin asja vanematega. Nad nõustusid, et vahetusaasta oleks huvitav ja pakuks palju kogemusi.

Valimispäev pani proovile

Kõigepealt tuli täita eesti keeles taotlusdokumendid ja maksta 150-kroonine taotlemistasu. Oli vaja kirjutada endast, oma perest ja keelteoskusest ning põhjendada, miks ma soovin aastaks välismaale õppima minna.

Dokumentide hulka kuulusid ka viimase lõpetatud kooliaasta ning jooksva õppeaasta tunnistuse kinnitatud koopia ja taotlus, mille ankeedi trükkisin YFU Eesti kodulehelt. Paberid koos, pistsin need YFU Eesti kontori aadressil posti.

Taotluses sain valida kolm riiki, kuhu eelistaksin minna. Minu esimene valik oli Holland, teine Taani ja kolmas Norra. Olin otsustanud Hollandi kasuks, sest see ei ole liiga kaugel ega lähedal. Sealne keelgi tundus mulle huvitav ja eriline. Koolis olen õppinud inglise ja saksa keelt. Pealegi on hollandi kultuur minu arvates võrratu.

Holland on modernne maa ja Euroopa rikkaimate riikide järjestuses teine. Seal võib endiselt näha võrratult rohelises looduses seismas kauneid tuuleveskeid.

Sain kutse valimispäevale, mis peeti Tartus YFU kontoris. Õpilasele räägitakse sel päeval täpsemalt, mis teda ees ootab, ning proovitakse arutlemise, rollimängude ja vestluse kaudu aru saada, kas ta on vahetusaastaks küps.

Hästi jäi meelde mäng «Rongisõit». Selles pidime kujutlema end viibimas mitu ööpäeva kellegagi ühes rongivagunis. Anti erinevate tüüpide nimekiri ning igaüks pidi valima kolm inimest, kellega oleks kõige meelsamini ühes vagunis, ja kolm, kellega ta ei tahaks koos olla. Valikut tuli põhjendada.

Vestlusel rääkisin, kuidas ma vahetusaastat ette kujutan, mis on minu unistused, mida tahan näha, mismoodi hakkama saaksin, kui koolis või kodus keegi minuga ühist keelt ei räägi, või kuidas leiaksin endale tegevust.

Peale minu oli kohale tulnud neli õpilast. Üks tahtis minna Ameerikasse, teine Rootsi, kolmas Colombiasse ning neljas Belgiasse. Rootsi sooviv neiu oli samuti Viljandimaalt.

Meiega tegelesid kaks YFU vabatahtlikku, kes olid paar aastat tagasi õppinud aastakese Lõuna-Ameerikas. Valimispäev oli lõbus ja seltskondlik.Mõne päeva pärast sain organisatsioonilt vastuse, et olen katsed edukalt läbinud.

Kandidaatidelt oodatakse avatust, tolerantsust ja seltsivust, sest vahetusaastale minnes pead olema valmis võtma vastu kõike, mis sind ees ootab.

Dokumentide täitmine

Määrasime YFU Eesti tegevdirektoriga kindlaks lepinguvestluse aja. Kohal pidi olema ka lapsevanem, läksin koos emaga. Hiljem saime postiga kolm lepingut: lapsevanemale, mulle ning YFU Eesti organisatsioonile.

Lepingus oli kirjas, mida õpilane vahetusaasta jooksul tohib ja mida ei tohi teha. Näiteks ei tohi ta narkootikume kasutada, Eestisse sõita, mootorsõidukeid juhtida ja ekstreemsporti harrastada.

Saabus jaanuar. Sain postiga rahvusvahelise faili, mis tuli täita inglise keeles. Selleks kulus palju aega. Pikas ankeedis küsiti igasuguseid asju kontaktandmetest kuni toidueelistuseni.

Samuti tuli käia paljudes asutustes, läbida perearsti juures tervisekontroll ning küsida hambaarstilt tõend, et mu hammastega on kõik korras.

Inglise keele õpetaja täitis nõutud iseloomustusankeedi ning oma hinnangu andsid ka minu vanemad. Õppejuhatajalt küsisin tunnistuste kinnitatud koopiad ja soovituse.

Lõpuks pidin vahetusperele saadetud kirjas tutvustama ennast, oma tegemisi ja harjumusi. Saatsin neile ühtlasi enda, pere ja sõprade pilte. Täidetud rahvusvahelise faili saatsin postiga YFU Eesti kontorisse ning sealt edastati see Hollandi YFU-le.

Vahetusaasta ei ole odav ettevõtmine, sestap käisin Tallinnas sponsorkoolitusel, õppimaks endistelt vahetusõpilastelt nippe, kuidas firmadele toetusavaldusi esitada. Tegelesin sponsorite otsimisega augustini, saates taotlusi ligikaudu 400 ettevõttele. Neljalt ettevõttelt sain positiivse vastuse ning nende abiga kogunes peaaegu kaks viiendikku vahetusaasta kogusummast, 5049.02 eurost.

Juuli algul oli YFU viimane, kahe ja poole päevane vaimne ettevalmistus enne vahetusaastat. Kohal olid kõik Eestist minevad vahetusõpilased, kokku umbes 50 inimest. Meid juhendasid YFU vabatahtlikud ja tegevdirektor. See oli vahva elamus.

Päevad olid sisustatud infotundide, lõbusa seltskonnategevuse ja ettevalmistusega. Kultuuritundides jaotati osalejad regioonide kaupa rühmadesse. Mina olin Beneluxi maade omas. Sel aastal oli Hollandisse minejaid neli: mina ja kolm poissi. Saime infot kindlustuse ja transpordi kohta ning loeti ette leping, millele olime kõik alla kirjutanud.

Südasuveks kodus

Nagu linnutiivul lähenes 13. august, mil pidin astuma lennukisse. Kell 4.40 olin viimse grammini täpselt kaalutud kohvri ja käsipagasiga Tallinna lennujaamas. Enne turvaväravatest läbi minemist kallistasin kõiki mitu korda ja jätsin nendega järgmise aastani hüvasti. Varsti olin teel Hollandi poole.

Praegu elan väikeses Põhja-Hollandi linnas Meppelis ja käin CSG Dingstede koolis. Iga päev sõidan sinna jalgrattaga neli kilomeetrit, selleks kulub olenevalt ilmast 15—20 minutit. Peaaegu kõik käivad koolis rattaga, mõni ka bussiga ning vähesed rongiga. Rollerid on noorte seas samuti populaarsed. Autoga ei tule peaaegu keegi.

Mu vahetusperre kuuluvad ema Jacqueline, isa Henk ning kaks tütart, Marie-Janneke (16-aastane) ja Silke (13-aastane). Nad on väga toredad ja abivalmid, saame hästi läbi. Koduvalvur on väike chihuahua Shailo.
Seni olen olnud vahetusaastaga väga rahul ja loodan, et teinegi pool möödub toredalt. Kui ilmad lähevad ilusamaks, plaanin Hollandis rohkem ringi vaadata.

29. juunil sõidan Saksamaale YFU aastalõpuseminarile, kuhu lähevad kõik Euroopast Euroopasse siirdunud õpilased. Plaanide järgi peaksin olema Eestis tagasi 4. juulil.

KOMMENTAAR
Vahetusaasta avardab silmaringi

OLIVER KONTRAM,
YFU tegevdirektor

YFU Eesti on rahvusvaheline õpilasvahetuse organisatsioon, mis korraldab programme 15—18-aastastele noortele. Töötame mittetulunduslikus vormis: enamiku töid teevad vabatahtlikud, kes on ühtlasi YFU liikmed ja omanikud. Vabatahtlikud on endised vahetusõpilased või vastuvõtvate perede liikmed. YFU-l on Eestis 502 liiget ning ühes meiega kuulub sellesse rahvusvahelisse võrgustikku üle 60 organisatsiooni.
Saadame aastas välismaale umbes sada Eesti koolinoort. Siia oleme toonud ligi 250 välisõpilast. Enamikule noortele on meie riigis väga meeldinud ning nad on vahetusaasta lõppedeski tagasi tulnud.
Valida saab peaaegu 40 sihtriigi vahel, alustades Skandinaavia maadest ning lõpetades eksootiliste Ghana, Colombia ja Lõuna-Koreaga. Noored tahavad ehk kõige rohkem informatsiooni USA kohta, aga enim läheb õpilasi ikka Euroopasse. Saksamaal on YFU abil käinud ligi 250 õpilast. Parimal aastal saatsime sinna 43, Brasiiliasse kümme ja Ladina-Ameerikasse kokku lausa 33 siinset koolinoort.
Noored elavad sõbralikes perekondades, käivad kohalikus koolis ja õpivad sealses keeles. Praegu viibib YFU vahendusel Eestis 31 välisõpilast. Pool aastat tagasi ei osanud nad sõnagi meie keelt, kuid nüüd räägivad selles.

Vahetusprogrammides osalemine avardab noore silmaringi, suurendab enesekindlust, arendab väljendusoskust ning õpetab paremini tundma ka iseennast. Vahetusõpilased kogevad uut kultuuri ja õpivad ära võõra keele. Samuti suurendab programmis osalemine tolerantsust, mis on tähtis omadus.
Rahvusvahelistes programmides osalenud on tööturul konkurentsivõimelisemad, nad oskavad keeli ja neil on avar maailmapilt. Neil on hulk uusi sõpru ning tihti ka avaramad edasiõppimisvõimalused.