Kaja Kallas, me istume keset Lõuna-Eestit Viljandis kohvikus Novell ja olukord koroonaviirusega ei ole meil siin teab mis hea. Mis pilguga me peaks Lõuna-Eesti tulevikku vaatama?
Üks tähtis asi on kindlasti see, et oleme loonud võimalused end kaitsta. Viljandimaal on vaktsineerimisprotsent veidi kõrgem kui Eestis keskmiselt ja see on hea. Miks? Praeguseks on meil selge, et sellest haigusest on saanud peamiselt vaktsineerimata inimeste haigus. Kaks kolmandikku neist, kes praegu raskelt haigeks jäävad, on vaktsineerimata.
Lisaks on meil kaks meedet ohutuse tagamiseks: vaktsineerimistõendi kontrollimine ja maskide kandmine. Ma ei tea muidugi, kas Viljandis, kus viiruse levik on keskmisest suurem, neid meetmeid igal pool jälgitakse, pole kontrollinud, aga panen kõigile südamele, et need meetmed ei ole kellegi kiusamiseks välja mõeldud, vaid meie kõigi heaoluks. Selleks, et saaksime kõik kohad hoida avatuna ja et me ei peaks hakkama ühiskonda sulgema. Näiteks naaberriik Läti kaalub jälle uusi piiranguid. Seega on kõik eestlaste kätes: kas me oleme vastutustundlikud ja hoiame olukorra stabiilse või mitte.
Lisaks tahaks muidugi rõhutada, et varem või hiljem läheb see kõik ikkagi mööda. Mitte kellegi plaan ei ole elu lõpuni niimoodi elada.
Milliseid näitajaid või arve peaks inimesed praegu eriti hoolsalt järgima? Viljandimaa vaktsineerimiskoordinaator ütles, et karjaimmuunsuse saavutame, kui vaktsineeritud on 70 protsenti elanikest. Mida see karjaimmuunsus meile praktiliselt tähendaks? Lootust piirangud unustada?