:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2021/09/24/14091165t1he3b1.jpg)
Tuleb tunnistada, et vahepeal on päris hea loll olla. Nimelt olen suurema osa oma senisest elust suutnud mööda saata ilma süvaulme karvase kallistuseta. Ei kõnetanud mind lapsena imevõimetega superkangelased ega sõrmust jahtivad päkapikud. Võib-olla olid selles süüdi kõik need navigaator Pirxid ja hukkunud alpinisti hotellid, mis mind hirmuvärinates vappudes vanaema nõelutud vatiteki alla peitu sundisid, aga minu laeks jäi multikas "Nõiutud saar".
Viimastel aastatel on kaalukausid aga kõikuma hakanud ning paljukirutud Marveli kontserni sekeldused on avanud mullegi värava fantaasiamaailmadesse. Seepärast leidsin endas julguse vaadata ära iga tõsise ulmefänni märja unenäo "Düüni" ("Dune"). Loomulikult pole ma lugenud Frank Herberti raamatut, mille põhjal see suurfilm vändatud on. Seega polnud mul saali potsatades mingeid ootusi ega hirme. Kui, siis ainult väike kimbuke eelarvamusi. Usun, et just tänu lugemislüngale sain filmist maksimaalse ning puhta elamuse.
Pole mingi saladus, et need kõige eepilisemad ulmetaiesed on aeglased ja monotoonsed kui riigitelevisiooni hommikuprogramm. Mingi kuramuse kolme silma ja helendava sabaga tüüp sahiseb tundide viisi linnasuuruses kosmoselaevas ühest galaktikast teise ja lõputiitriteks on käes teadmine, et no ei jõudnud veel selle seeriaga pärale. Ei, ma saan aru, galaktikate vahel ongi suuremad vahemaad kui linnaliini bussipeatustel, aga no kuulge!
Ühesõnaga, olgu öeldud, et aeglane on ka "Düün", aga sul pole aega seda teadmist omaks võtta, sest visuaal ja heli mämmerdavad su nii läbi, et oled nagu tükike sooja plastiliini loomepalavikus jõnglase näppude vahel. Kui tahaks lihtsalt sappi pritsida, võiks ju nentida, et ekraanil näidati kaks ja pool tundi kõlarite värina saatel kõikvõimalike kolossaalsete transpordivahendite tulemist ja minemist. No oli tõesti sedasi, aga sa nautisid seda nagu happetripil sipelgas, kes elevantide rännuteele püherdama on jäänud.
Lugu planeedist, mida tema varade pärast on teised maailmad alati anastanud, saab kerge vaevaga tõsta erinevasse aega ja konteksti. Päriseluga sai paralleele vedada siis, kui ilmus raamat, ning saab tänagi. Just selliseid, nagu vaataja ise soovib. Vihjeid alates võõrvõimu sisenemisel kõlavast torupillist kuni suure liidri varjus poliitilist malemängu juhtiva tagasihoidliku naisfiguurini on lademetes. Kõik "Düüni" tegelased on väga värvikad ja reljeefsed karakterid ning taustalood, käitumised, kõnemaneerid ja iseloomud detailideni läbi mõelnud autor on nad sedasi väga realistlikuks ning tõeliseks loonud. Sama toetab tegelikult kogu "Düüni" tarvis ehitatud maailm. Raamatut mittelugenul on esiti eri keelte, impeeriumide ja suhteskeemide virvarris keeruline järje peale saada, kuid nii palju, kui aeg ja süžee võimaldavad, pakutakse ka orientiire.
Kohustuslik vingumiskoht on sügavalt subjektiivne ja puudutab kõige tähtsamat rollilahendust. Ma ei oodanud mõistagi mingit päevitunud lihasmäge ja Timothée Chalamet on kahtlemata uue põlvkonna üks andekamaid näitlejaid, kuid minu meelest jääb ta sedavõrd määrava kangelase lõplikult usutavaks mängimisel füüsiliselt pisut lahjaks. Samas kui see sütitab endasse mitte piisavalt uskuvaid noori maailma muutma, on valik igati õigustatud.
Tõsi, kui "Düün" lõpeb, on selle peategelane jõudnud läbi kõrbe ühe kogukonna juurest teise juurde jalutada ning kõlab etteaimatav lause: "See on alles algus ..." Aga see ei kõla sedapuhku magedalt. Põhjuseid on kaks: esiteks geniaalse Frank Herberti konstrueeritud lugu ja teiseks sellele Denis Villeneuve´i taktikepi all loodud pilt ja heli. Irvhambad lisaksid kolmandaks komponendiks muidugi vagunitäie raha, aga on ju tõsiasi, et papita ei saa tänapäeval peksagi. Ühesõnaga: kui ulmefilm, siis selline!
8/10