FILMIARVUSTUS ⟩ Valge lehena kõrbetolmus laperdamas

Atreidesed kolivad. Perepoeg Paul (Timothée Chalamet) vaatab koduplaneedil viimast korda enne kõrbeplaneedile minekut ringi. Taamal veavad hiidlaevad juba potililli ja seinamaale uude elamisse. Foto: Forum Cinemas

Tuleb tunnistada, et vahepeal on päris hea loll olla. Nimelt olen suurema osa oma senisest elust suutnud mööda saata ilma süvaulme karvase kallistuseta. Ei kõnetanud mind lapsena imevõimetega superkangelased ega sõrmust jahtivad päkapikud. Võib-olla olid selles süüdi kõik need navigaator Pirxid ja hukkunud alpinisti hotellid, mis mind hirmuvärinates vappudes vanaema nõelutud vatiteki alla peitu sundisid, aga minu laeks jäi multikas "Nõiutud saar".

Pole mingi saladus, et need kõige eepilisemad ulmetaiesed on aeglased ja monotoonsed kui riigitelevisiooni hommikuprogramm. Mingi kuramuse kolme silma ja helendava sabaga tüüp sahiseb tundide viisi linnasuuruses kosmoselaevas ühest galaktikast teise ja lõputiitriteks on käes teadmine, et no ei jõudnud veel selle seeriaga pärale. Ei, ma saan aru, galaktikate vahel ongi suuremad vahemaad kui linnaliini bussipeatustel, aga no kuulge!