Kui sõidate Tallinnast Viljandi poole, siis Võhma teeristist läheb tee 12 kilomeetrit otse Olustvere teeristini. Üle Navesti jõe viib maanteesild. Läbi Olustvere sõitjad seevastu näevad kaunist puiesteed. Selle päästis kord üksainus telefonikõne.
Kummalt poolt siis ikkagi saagida maha Olustvere puiestee?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See põnev lugu juhtus 1970. aastate algul. Olin siis Viljandi rajooni peaarhitekt ja otsustada tuli väheste minutite jooksul. Kaalul oli ühtlasi minu ametikoht.
Tee ei mahu ära
Viljandi—Tallinna maantee ehitamine algas aastal 1967. Rekonstrueerimine käis aasta ringi ning aastal 1973 jõuti Arkma ristini. Muldkeha tehti laiemaks ja kõrgemaks, sõiduteed laiendati ja see kaeti asfaldiga. Liiklust ei saanud sulgeda, autod ja bussid sõitsid läbi kruusapuiste.
Eriti ränk oli kevadise sulaga, kui buss rühkis nagu kruusasõtkuja, ise rattarummuni poris. Muidugi olid väljas ka teemasinad. Vajaduse korral tõmbas jõuvanker kinni jäänud sõiduki porist välja. Töö edenes jõudsasti ning endine kitsas tee kadus minevikku.
Ühel päeval tuli minu juurde Viljandi Teede Remondi ja Ehituse Valitsuse juhataja Georgi Kolubov. Rääkinud veidi järgmiste aastate plaanist, lõi ta lahti teede rekonstrueerimise skemaatilise kaardi, osutas sellele ning lausus: «Oleme töödega jõudnud sellesse punkti. Olustverest peame läbi minema Võhmani. Uus tee on laiem ega mahu allee vahele. Stöör kui peaarhitekt kirjutab siia plaanile oma otsuse, kummalt poolt me allee maha võtame. Kas ida või lääne poolt?»
Otsisin välja Viljandimaa topograafilise kaardi ja hindasin maastikku. Sellist eestiaegset kõrgusjoontega kaarti ei oleks mul tohtinud olla. Vanahärra, kes mulle selle kinkis, ütles, et minul kui noorel mehel võib seda rohkem vaja minna kui temal. Hoidsin seda kapis ametlikest kaartidest lahus, nii oli ka minul oma salastatud arhiiv.
Nõukogude ajal olid kõik täpsed kaardid salajased. Neid säilitati eriosakonna raudkapis, anti allkirja vastu kohapeal vaadata ning registreeriti see asjakohases vihikus. Salastatud dokumente ja kaarte valvas rajooni täitevkomitee kaadriinspektor.
Uurinud oma kaarti, ütlesin, et Võhmani saab tee ehitada Olustverest läbi minemata. Näitasin Kolubovile trassi asukohta, tegin mõõtmise ja ütlesin, et see tuleks 12-13 kilomeetrit pikk. Kolubov jäi kindlaks: temale on antud plaan ehitada uus tee läbi Olustvere.
Kui nii, siis nii. Võtsin taskust musta tindiga täitesulepea ja kirjutasin Kolubovi kaardile:
«Olustvere alleed ei tohi maha võtta. Tee laiendus on maastikuliselt sobimatu. On vaja ehitada uus sirge tee Olustverest Võhmani. Ida pool Olustvere asulat.»
Kinnitasin allkirja osakonna vapipitsatiga ja tõlkisin vestluskaaslasele oma otsuse. Mõelnud veidi, ütles ta: «Horošoo.»
Teedevalitsuse juhataja keeras oma skeemi kokku ja läks uksest välja. Temal oli plaan ja ta pidi seda täitma. Ühtlasi teadis Kolubov, et minu otsust sai heaks kiita või muuta ainult kõrgemal tasandil. Oli selge, et ta läheb otsejoones partei rajoonikomiteesse. Mõistsin, milline vääramatu jõud seisab minu vastas. Olin sööstnud lahingusse ja pannud mängu oma ametikoha.
Eitavat otsust kirjutades ei teadnud ma veel, kuidas võiduni jõuda, aga ühtäkki mõistsin tänu jumalale, kuidas Olustvere allee päästa. Aega oli väga vähe, paar minutit, mis kulusid Kolubovil Viljandi raekojast parteikomiteeni sõitmiseks. Ma ei jäänud lootma vaidlusele meie esimese sekretäriga, vaid otsustasin pöörduda rajoonikomiteest kõrgemale.
Uus lahendus
Mul oli Edgar Tõnuristi telefoninumber. Olin temaga varem mitu korda kohtunud 1964. ja 1965. aastal Rannamõisa kämpingu projekteerimise ja ehitamise ajal: tema oli kämpingu idee algataja, meie arhitekt Arpad Andrelleriga autorid.
Edgar Tõnurist (12. I 1920 — 16. VIII 1992) oli Eestis lugupeetud mees, vaieldamatu autoriteet nii põllumajanduse, ehituse kui loodushoiu vallas, majanduskandidaat aastast 1968, Eesti Laskurkorpuse veteran, Eesti NSV ja NSV Liidu Ülemnõukogu saadik...
Tõnurist oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja, kes vastutas põllumajanduse eest. Ta oli olnud põllumajandusminister ning aastast 1966 Eesti NSV Looduskaitse Seltsi esimees. Edgar Tõnuristi ja Jaan Eilarti algatusel ning koostöös loodi aastal 1971 Lahemaa rahvuspark — esimene NSV Liidus ehk planeedi kuuendikul.
Helistasin Edgar Tõnuristile. Õnneks oli ta oma kabinetis ja mind ühendati temaga kohe.
Rääkisin, et olin keeldunud kooskõlastamast Olustveret läbiva tee laiendamist ja puiestee maha saagimist. Lisasin, et minu ettepanek on teha uus tee Olustverest mööda minnes Võhmani ja säilitada allee.
Kuulanud mu ära, ütles Tõnurist: «Õige otsus, arhitekt Stöör, ma tunnen Olustvere tehnikumi ümbrust. Ärge muretsege. Järgmisel nädalal saan kokku maanteede ministriga ja räägin temaga ka Viljandimaa teede ehitamisest.»
Panin toru hargile ja telefon helises kohe. Helistas Valter Udam, kes oli aastatel 1970—1978 partei Viljandi rajoonikomitee esimene sekretär. «Tere, Stöör. Minu juures on seltsimees Kolubov. Ta näitas minule otsust, et teie ei kooskõlastanud läbi Olustvere tee ehitamist. Meil on plaanimajandus ning Kolubov peab selle tee ehitama. Temale on antud plaan, ta peab seda täitma,» kostis torust.
Vastasin: «Rääkisin just äsja Edgar Tõnuristiga ja selgitasin talle oma ettepanekut ehitada uus tee Olustverest Võhmani. Tõnurist kiitis selle heaks ning lubas arutada seda järgmisel nädalal maanteede ministriga.»
Esimene sekretär oli rahulik mees. «Kui nii, siis on kõik hästi,» ütles ta ja pani toru ära.
Kummaline tõde
Olustvere allee on alles tänase päevani. Tallinnast sõites vaadake liiklusmärkidel olevaid kilomeetreid. Võhma teeristilt läheb Võhmast ja Olustverest möödudes Viljandi poole 12 kilomeetrit sirget teed. Uus sild kulgeb üle Navesti jõe ning tee alt läheb läbi loomade tunnel, et loomad suurest laudast karjamaale pääseksid.
See oli juba tollal kulukas ettevõtmine, kuid looduskaitse all oleva allee ja ajaloolise maastiku säilitamise kaalutlused õigustasid kulutusi. Mõtlen sellele neid ridu kirjutades ning küsin endalt, kas toonane otsus leiaks tänapäeval nii kiire lahenduse. Ei oska vastata. Teid ikka ehitatakse, aga kuidas selle üle piike murtakse!
Mark Twain on öelnud: «Tõde on kummalisem kui väljamõeldis, kuid seepärast, et väljamõeldis peab olema seotud võimalikkusega, aga tõde mitte.»
Tollel ajal olid küll linnade generaalplaanid, kuid maakonna tasandil planeeringuid ei olnud. Hoonete ja trasside ehitamine lahendati asukoha valiku dokumentidega. Selle üks osa oli skemaatilise plaani või kaardi valguskoopia, millele koguti kooskõlastajate allkirjad. Ka rajooni peaarhitekti allkiri oli nõutav.
Projekteerija vajas minu jaatavat otsust, et anda töömeestele käsk Olustvere alleele saag sisse lüüa. Mul ei olnud võimalik Viljandis kellegi poole pöörduda, seepärast pidin helistama Tõnuristile. Viljandi rajooni keskkonnakaitse komisjon, kuhu kuulusin ka ise ja mille esimees oli Ülo Rahula ning aseesimees Harry Paal, moodustati hiljem. Siis oli juba lihtsam looduskaitse küsimusi lahendada.